Avaleht Reis&Puhkus Crayzee Productions’iga ratastel Hispaaniasse
Crayzee Productions’iga ratastel Hispaaniasse
Reis&Puhkus
0

Crayzee Productions’iga ratastel Hispaaniasse

0
Heli Lillepalu Restorani juhataja
Heli Lillepalu
Nipernaadi restorani juhataja

Crayzee Productions’i moodustab punt julgeid ja ettevõtlikke tegelasi, kes pakuvad ainulaadset võimalust osaleda üritusel Party Drive. Reisi, mille mina nendega kaasa tegin, võib aga nimetada põhiürituse proovisõiduks või miks mitte ka eelsoojenduseks. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et kogetu oli suurim kink, mida oma ellu hetkel vajasin. Sain kahtlemata unustamatu kogemuse osaliseks.

Minu olemus on üleni seiklushimuline, mistõttu vajan vaheldusrikkust samavõrd kui õhku. Igapäevakohustusi on tööpostil palju ning see mattis mu enda alla, saates samal ajal rutiini kuklasse hingama. Teate seda kala kuival tunnet? Just nii ma end tundsingi! Sekka veel ka murtud süda … Nii palju oli mõelda, seedida, analüüsida ja selle võimaluse ma nüüd ka sain.

Sattusin Crayzee-tegijatega ühte punti läbi oma väga hea tuttava. Kui sellise heas mõttes hullumeelsuse plaani võtsin, ei olnud mul õrna aimugi, kes on need nelikümmend inimest, kelle seltsis veedan oma järgnevad päevad.

Reisikaaslasteks osutusid pered. Lapsi oli kaasas väga erinevas vanuses. Vastuvõtt punti oli lihtne, ent väga meeldiv, justkui oleksid need inimesed olnud osake mu elust juba tunduvalt varem.

Tõnis Lovjägin, kes oli ja on üks kogetud ja samuti eesootava ürituse korraldajatest, võttis mu särasilmselt vastu sooja kallistusega, abistas härrasmehelikul moel kohvrid paika tassida ja oli üldse üks meeldiva olemisega inimene. Juba sel hetkel teadsin, et olin langetanud järgnevate päevade osas õige otsuse.

Reisibuss oli varustatud kõikvõimalike mugavustega – mitmes kohas suured telerid, kvaliteetne helisüsteem, mõnusad istmed, kõik suurepäraselt läbimõeldud alustamaks reisi.

Esialgu tundsin end õrnalt ebakindlana, kui mõtlesin, mis kõik nende päevade vältel võiks juhtuda, kui arvesse võtta, et inimesed on kõik isemoodi natuuridega ja lisaks veel lapsed, kes ju üldjuhul paigalpüsimist ei talu, kuid selline pabin oli täiesti asjatu. Tõmbasin end oma kohale kerra, võtsin ligi pehme padjakese ning jälgisin seda olustikku, mis tasahaaval kujunema hakkas ja oma palet ilmutas. Reisikaaslaste kohta saan öelda vaid kiitvalt, et väga hea seltskond. Lapsedki pidasid end üleval uskumatult hästi ja tublilt – mitte mingisugust jonni ega lollitamist. Keda tabas uni, selle “loksutas” buss tuttu ja oligi korras.

Kui tulla paar sammukest etteruttavast tekstist tagasi, siis reis algas Rootsist, kust suundusime Taani. Silma jäi palju vaatamisväärset, s.h kaks hiigelsuurt silda, millele vaade oli lausa lummav. Sealt jätkus reis Saksamaa suunal, millest ühtlasi sai ka meie esimese öö peatuspaik. Pärast kosutavat und ja virgumist asutas kogu seltskond end bussiga teele juba Prantsusmaa poole.

Eelnevalt on juhtunud kuidagi nii, et reisin peamiselt lennukiga, kuid sellise ettevõtmise käigus õppisin hindama kõike, millest pilvepiiril ja -peal paratamatult ilma tuleb jääda. Ühtlane katkematu teekond, kuid uskumatult varieeruv loodus riigist riiki.

Väga huvitavad maastikupildid avanesid Prantsusmaal – mäed täis viinamarjaistandusi, mis vooglesid kord üles, kord alla ning ühe lummavama hetke andis meile vikerkaar, mis otsustas alata ühelt mäejalamilt ning sillerdas välja kuni järgmise mäe jalamini. Sel hetke nautisin vaid hetkes olemist. Sellist harmooniat enesesse ahmides ja lihtsalt olles tundsin, kuidas rahu naaseb mu südamesse – kõik mured tundusid nii tähtsusetud ning suunurgad tõusid üles otsekui võluväel.

Teise öö peatuspaigaks, et end kosutada, oli korraldajatiim valinud Prantsusmaa. Seadsime end sisse vahetult hetk enne mu elu olulisima päeva saabumist – mul oli sünnipäev! Tundsin end suurepäraselt ning pead läbis mõte, et sel hetkel ei sooviks ma olla mitte kusagil mujal. Ainus soov oli ollagi nende suurepäraste inimeste keskel. Kui kell lõi kahtteistkümmet ja lasi mööduda hetkel, ilmus välja tore säravate silmadega Tõnis, kes hoidis käes torti ning jagas mulle sooje õnnesoove.

Hommikutund sundis meid taas end vormi ajama, sest tuli jätkata plaani võetud teekonda. Jõudes Hispaaniasse, Santa Susannasse, ootas meid kõiki ees ootamatu üllatus – maha tuli meeletu kogus vihma. Ent sellest ei lubanud mitte keegi end häirida. Sealsed pidutsejad haarasid oma pisikesed kummipaadid ja hullasid hiigelsuurtes lompides. Nad laulsid, tantsisid ja nautisid elu täiel rinnal. Mitte keegi ei olnud kurb, et päike meid hülgas. Seda siiski mitte kauaks. Juba tunnikese möödudes olid pilved vabastanud taevalaotuse, lubades päikesel anda suurepärase etteaste, mida ta kõige paremini oskab.

Seltskond seadis end sisse mugavates kämpingutes – lõpuks olimegi kõik päral! Valitses sõbralik sünergia. Tegime kõik koos süüa justkui üks mees. Korraldajad ei unustanud ka suurt grilli kaasa võtta. Toidud valmisid lihtsalt imehead. Muidugi ei puudunud me pidulaualt Sangria. Ei hullunud meist ükski, kuid olime ääretult ülevas meeleolus. Igaüks tundis end osakesena tervikust. Õhkkond vaat et rebenes, kuna oli positiivsusest pungil. Nii saatsime päeva õhtusse, õhtu omakorda öösse ja läksime, kes magades, kes veel olemist nautides, hommikule vastu.

Ärgates avanes meile imeline merevaade. Päike säras kõrgel väga kuumalt ja vesi oli meeletult soe. Lained möllasid vallatult merevees. Nii nagu lastel oli väga lõbus, tuli ka täiskasvanutel tagasi lapsemeelsus. Buss koos sellesse ehitatud helitehnikaga oli pargitud täpselt ranna äärde, mistõttu ei möödunud ükski hingeline sellest suurtele Crayzee Productions’i kirjadele pilku heitmata ja lähemalt uurimata. Rütmid ja selles valitsev seltskonna rõõmsameeelsus meelitasid paljusid koguni lähemalt uudistama, kust me tuleme ja kes me sellised oleme. Ega korraldajad kadedad olnud ja tegid meelsasti uudishimulikele tuuri bussi sees ning valgustasid neid meie eesmärkidest. Otseloomulikult pakuti välja võimalus tulevikus üritusest osa saada.

Lõpetuseks ei saa mitte ütlemata jätta, et järgmisel aastal olen mina ja mu pehmeks räägitud sõbrannad esimeste rinnas, kes seiklusele registreeruvad. 400 eurot,  mille iga osaleja välja peab käima u kolm nädalat vältava põhituuri eest, on niivõrd tühine ja mõelda vaid, millise emotsionaalse väärtuse kõik kokku loob!

Istudes oma kontorilaua taga ja kirjutades nüüd neid reisimuljeid, avastan end ikka veel õnnelikult naeratamas ja meenutamas kauneid hetki. Pakatan positiivsusest ja annan suurtest varutud energiakogustest laksu ümbritsevatelegi.

Siinkohal suurimad tänud korraldajatele Tõnisele ja Indrekule ning muidugi ka imetoredatele reisikaaslastele! Kohtumiseni!

Uuri korraldajatest lähemalt SIIT.

Heli Lillepalu

mm

Kommentaarid