KUIDAS KONFLIKTE LAHENDADA? Konfliktivõimekust harjutamata saab julgusest hulljulgus ja ettevaatusest argus

Friedrich Glasli kirjutatud raamat “Konfliktide lahendamine” sisaldab praktilisi käsitlusi, harjutusi, meetodeid ja konseptsioone. Glasl selgitab, et selle raamatuga tahtis ta lugejaid julgustada lähenema inimestevahelistele konfliktidele tulevikus eneseusalduse ja sisemise tugevusega.

Tähtis on, kuidas konfliktidega käitutakse

Glasl selgitab, et konfliktide puhul pole tegelik probleem mitte erimeelsuste olemasolu, vaid see, kuidas nendega käitutakse.

Kahe äärmusliku hoiakuga – konfliktikartus (põgenemine) või võitlushimu (agressioon) – ei saa ilmnevaid erimeelsusi või konflikte konstruktiivselt ja loovalt lahendada. Järjekindel harjutamine võib aga kaasa aidata, et konfliktikartus ja võitlushimu ületatakse enesekehtestamise ning vastaspoolega arvetava vastandumise hoiaku abil. Enesekehtestamine ühendab mõlema äärmusliku hoiaku positiivsed poolsed ja viib need tasakaalu.

Enesekehtestamine on isikliku konfliktivõimekuse alus.

See tähendab kolme asja:

• et suudate tajuda ja mõista konflikti sümptomeid:
• et olete kindel ja autentne;
• et teie tahtmised on teie praktilise suutlikkusega üha enam kooskõlas.

Tajumis-, otsustus- ja tegutsemisvõime on isikliku konfliktivõimekuse põhielemendid. Seda saab omandada vaid järjekindla harjutamisega.

Veel üks tingimus on arusaam isiklikest teguritest, need on raju, kujutlused ja mõtlemine, nagu ka tunded, tahe ja tegutsemine, mis saavad konfliktides tugevasti moonutatud ja kahjustatud. Isenakatumise mehhanismide kaudu läheb see niikaugele, et konflikt pole teie oma, vaid teie olete konflikti oma. Sellega sattute igasuguse eneseabi piirile. Kui olete kord selles staadiumis, teete hästi, kui kaasate naabriabi või välise professionaalse konfliktimediaatori.

Konflikti osapool saab palju ise ära teha

“Enne kui asjad aga nii kaugele jõuavad, saate konflikti osapoolena siiski ise palju ära teha. Eeldus on, et töötate omaenda isiksuse kallal. Enda isiksus on konfliktilahenduse kõige tähtsam „instrument“! Seepärast on tegelemine omaenese valguse- ja varjupoolega tähtis tingimus avameelseks kohtumiseks oponendi või vastasega. See kehtib mööndusteta ka väliste professionaalsete abistajate ja nõustajate jaoks. Igas konfliktiolukorras, millega professionaalid töötavad, seisavad nad silmitsi oma valguse- ja varjupoolega, mitte teisiti kui konflikti osapooled,” selgitab Glasl.

Eskalatsioonimehhanisme hästi tundes võite toimuvast aru saada ja seda mõjutada. Mida täpsemalt suudate hinnata konfliktiastmeid, seda paremini tunnete ära eneseabi võimalused ja piirid ning kasutate olemasolevaid võimalusi.

Arvukad meetodid teevad teile lihtsamaks konfliktidest kõnelemise ja töö tüüpiliste probleemidega esimestel eskalatsiooniastmetel. Hilisematele astmetele olen pakkunud orienteerumisabi, mille põhjal saate mõista professionaalsete nõustajate ja saajate võimalikke käsitlusviise. Kontrollnimekiri oluliste punktidega välise nõustamise rakendamiseks peaks tegema konflikti osapooltele lihtsamaks ülesande andmise välistele nõustajatele ja aitama konflikti lõpetada selle lahendamise kaudu. Ainult nii võite kahjusid piirata ja väljaselgitatud erimeelsustest kasu saada.

Paljudes organisatsioonides toimub ju midagi märkimisväärselt paradoksaalset:

• Konfliktid on sageli ebamääraste või vastuoluliste eesmärkide, ebainimlike struktuurida, ebaselgete tööjuhiste, ebapiisavalt väljatöötatud protseduuride või ebasobivate vahendite ja instrumentide tagajärg. Kuigi need on organisatsioonist tingitud, neid isikustatakse ja nende põhjustamine aetakse teatud inimeste süüks!
• Teisest küljest on inimesed välja arendanud osavuse veeretada organisatsioonide peale oma isiklikke puudujääke, nagu oleksid need vihaste struktuuride tagajärg, et mitte võtta isiklikku vastutust.

Selle vastastikuse teisele külge pookimise ja endalt ära lükkamise tagajärg on see, et põhjusi ja tagajärgi otsitakse vales kohas. See on parim viis olemasolevaid lahendamata konflikte organisatsioonis alal hoida!

Viljakas lahendus on selles, et konfliktide inimlikku ja organisatsioonilist poolt nähakse ja töötatakse läbi nende vastastikuses tingituses

Glasl kirjutab, et nii saavad inimesed konfliktide kaudu iseennast tundma õppida. Kui nad võtavad vastutuse oma osa eest konfliktis, põrkuvad nad vastu omaenesepiire ja nõrkusi. Valulistest kokkupuudetest saavad nad tõukeid edasiseks arenguks. Ilma konfliktideta poleks nad tõenäoliselt neid nii tõsiselt võtnud. Konfliktid esitavad väljakutse võtta seisukoht eksistentsiaalsetes küsimustes, keegi  ei saa jääda sealjuures leigeks või huvituks. Ka põgenemine ei aita, sest keegi ei saa iseenese eest ära joosta.

Kui inimesed tunnevad konflikti märgid hästi ära ja kui organisatsioonid korjavad loominguliselt kokku erimeelsuste ja pingete signaalid, saavad konfliktidest arengu ämmaemandad. Vanad harjumused ja struktuurid raputatakse läbi ning need ületatakse ja uued vormid töötatakse välja innustunud vastasseisus. See kehtib nii üksikisikute kui ka kollektiivide puhul.

Areng konfliktivõimekuse suunas on tänapäeval üks olulisemaid eeldusi kollektiivile, mis n teel sotsiaalsele uudismaale. Nõnda on see ühenduste puhul, kes tahavad oma tööga teoks teha midagi uut, näiteks holistiline meditsiin, ökoloogiline ehitus, biodünaamiline põllumajandus ja inimesekeskne pedagoogika. Ja see kehtib seal, kus on vaja katsetada uusi koostöö, juhtimise ja organisatsiooni vorme, Seal pole võimalik mööda vaadata isikliku konfliktisuutlikkuse parandamisest. Ka siis, kui mõni grupp tunnistab, et võtab omaks uued väärtused, ideaalid ja kontseptsioonid, mõjuvad vanad mõtteharjumused kõnelemises ja tegutsemises edasi palju kauem, kui inimesed ise märkavad.

Üks on küll ilmselge: konfliktivõimekust ei saa harjutada sotsiaalses eraldatuses. Õppimise ja harjutamise teekond on võimalik ainult kollektiivis ja kollektiivi kaudu. Kui senisest üksteisega koos olemisest saab üksteise vastu olemine ja pinged eskaleeruvad, tulevad konfliktides alati nähtavale teie suurimad väljakutsed arenguks. Peaksite endalt küsima: kus ma olen jõudnud piirideni? Milliseid võimeid see konfliktiolukord minult nõuab? Mida saan selle konflikti abil endas arendada? Mida saame ainult üheskoos õppida, kui võtame konflikti esitatava väljakutse vastu? Mingi rühm läbib koostöös alati ühise arengutee, ka siis, kui ta pole sellest teadlik.

Glasl tõdeb, et konfliktivõimekust harjutamata saab julgusest hulljulgus ja ettevaatusest argus. Põhjapanevalt uute sotsiaalvormidega katsetamine nõuab kõikidelt asjaosalistelt, et nad heidaksid kõrvale vanad harjumused iseeneses ja kollektiivis ning prooviksid rakendada uusi võimeid, mille jaoks peaaegu polegi pretsedente. See eristab progressi regressist.

Raamatu saab tellida kirjastuse Helios e-poest!