Avaleht Huvitav RAHVALOENDUS I Elukoha määramisel kasutatakse kokku 24 registri andmeid
RAHVALOENDUS I Elukoha määramisel kasutatakse kokku 24 registri andmeid

RAHVALOENDUS I Elukoha määramisel kasutatakse kokku 24 registri andmeid

Sel rahvaloendusel arvutati Eesti inimeste alaline elukoht registrite põhjal paiknemisindeksi metoodikaga. Arvutuse täpsuse kontrollimiseks küsiti elukohta ka loenduse uuringus. Registrite järgi arvutatud elukoht langes 87%-l inimestest kokku küsitluses vastatuga. Kõige suurem oli kokkulangevus Valgamaal (91%), Raplamaal (90%) ja Ida-Virumaal (90%), kõige väiksem Tartumaal (82%).

Alates sellest, kui riigid hakkasid looma rahvastikuregistreid (rahvastikuandmeid sisaldavaid andmekogusid), tekkis võimalus nendes sisalduvat infot taaskasutada riikliku statistika tegemiseks. See andis võimaluse loobuda mahukatest ja kallitest uuringutest. Registripõhine statistika tootmine toimib väga hästi siis, kui registreerimiskultuur on kõrge – olgu selle põhjuseks sanktsioonid valeandmete esitamise eest või inimeste kohusetundlikus ja lojaalsus riigile.

Kuid registriandmed ei ole ideaalsed. Näiteks inimese rahvastikuregistrijärgne elukoht ei pruugi ühtida selle aadressiga, kus inimene tegelikult elab. Põhjuseid on mitmeid – kohaliku omavalitsuse poolt pakutavad hüved (nt tasuta ühistransport, praamipiletite soodustused), kui ka heasüdamlik soov toetada maksurahaga oma kodukohta. Samas on elukoht aluseks paljudele rahvastikustatistika valdkondadele, näiteks siseränne ja leibkondade statistika. Neist viimane on kõige tundlikum elukoha valesti registreerimise suhtes. Näiteks rahvastikuregistri elukohtade järgi on Eestis oluliselt rohkem üksikvanemaperesid kui eelmisel loendusel või uuringutes, mis ongi tingitud sellest, et lasteaia või koolikohtade tõttu registreeritakse üks vanem koos lapsega elama mujale, kui see tegelikkuses on.

Foto: Statistikaamet

Sellest tulenevalt töötati statistikaametis välja paiknemisindeks, mis kasutab sisendina üle 24 erineva andmeallika (millest üks on ka rahvastikuregister). Inimese alaliseks elukohaks määratakse see aadress, millega ta on registrite põhjal kõige rohkem seotud. Uus metoodika vaatleb korraga kahte aspekti: kus ja kellega koos inimene elab. Selleks kogutakse eri andmekogudest märke, mis võiksid viidata, kas inimesed elavad samas leibkonnas. Ka on olulised märgid, mis seovad inimest teatud kohtadega, olgu need siis võimalikud elukohad (nt aadress rahvastikuregistris, omand, elektrivõrguga liitumise aadress) või märgid, mis näitavad lihtsalt, millises kandis inimene elab (nt perearst, töökoht, kool, apteek, kust on ostetud digiretsept). Täpsemalt on metoodikat kirjeldatud metoodikadokumendis.

Nagu iga uue metoodika puhul, on tarvis metoodika kvaliteeti hinnata. Teiste uuringute põhjal sai kinnitust see, et uus metoodika on väga hea leibkondade statistika tegemiseks. 2021. aasta rahva ja eluruumide loenduse küsitlus, kus paluti inimestel märkida nende alaline elukoht, andis hea võimaluse hinnata ka indeksiga määratud elukohtade kokkulangevust. Järgnevalt vaatlemegi, kui suures osas kattusid aadressid, mille inimene ise rahvaloenduse küsitlusel väitis olevat tema alaline elukoht ning see elukoht, mis määrati inimesele paiknemisindeksi metoodikaga.

Kohalikest omavalitsustest oli suurim kokkulangevus Loksa linnas (95%), Lüganuse vallas (94%), Narvas ja Sillamäel (mõlemas 93%), väikseim aga Ruhnu vallas (58%), Vormsi vallas (75%) ja Tartu linnas (78%). Eestlaste seas oli kokkulangevus 85%, mis on madalam tulemus kui venelastel (91%) ja muudel rahvustel (92%). Kokkuvõttes saab sellest järeldada, et kokkulangevus elukoha osas on suurem nendes omavalitsustes, kus elab pigem venekeelne elanikkond. Vanuse järgi oli kokkulangevus suurim vanemaealiste seas ja väikseim noorte täiskasvanute hulgas: vähemalt 65-aastastest elas 93% nii registrite kui küsitluse järgi samas kohalikus omavalitsuses, 18–35-aastastest ainult 77%. See nähtus ei ole üllatav ega uus ei Eestis ega ka teistes riikides. Nooremad inimesed ei ole nii paiksed – võib eeldada, et nad liiguvad rohkem vanematekodu, üürikorteri, ülikooli või kutsekooli ühiselamu vahel ning kuna oma elamist veel ostetud ei ole, muutub tegelik alaline elukoht võrreldes vanemate inimestega tunduvalt tihemini, kuid ametlikult registris iga kord elukohta ei muudeta.

Foto: Freepik

Kui rahvastikuregistrijärgne elanike arv näitab kohaliku omavalitsuse maksubaasi suurust, siis paiknemisindeksi eesmärk on hinnata inimeste ja leibkondade arvu, kes tegelikult kohalikus omavalitsuses elavad, et riik tervikuna ja kohalikud omavalitsused oskaksid oma ressursse planeerida ja otsustada, milliseid prioriteete seada.

Kindlasti oleks parem variant, et rahvastikuregistris on alati õige info. Kuid kuni seda pole saavutatud, on paiknemisindeks hea meetod inimeste tegeliku paiknemise määramiseks. „Nagu registrid on pidevas arengus, on ka see uus metoodika pidevas arengus, et antud analüüsis ilmnenut paremini arvesse võtta. Kuid tuleb arvestada ka, et internetis või telefonitsi öeldud alaline elukoht ei tarvitse olla see koht, kus inimene tegelikult elab. Eelmisel loendusel selgus, et paljudel juhtudel märkisid inimesed internetis endi elukohaks registreeritud, mitte tegeliku elukoha,“ selgitas rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit.