Avaleht Maailmas “Seaspiracy”: selleks, et ookeanid ei sureks, tuleks süüa kunstkala
“Seaspiracy”: selleks, et ookeanid ei sureks, tuleks süüa kunstkala

“Seaspiracy”: selleks, et ookeanid ei sureks, tuleks süüa kunstkala

Iga minut kallutatakse ookeani veoautokastitäis plastmassi. Kõik see plastmass satub vaaladele kõhtu ja vaalad surevad. Vaalad tekitavad kuni 85% maailma hapnikust. Kui vaalad surevad, surevad ka ookeanid, ja kui ookeanid surevad, sureme ka meie.

Selliste lausetega algab Netflixi 2021. aasta dokumentaalfilm „Seaspiracy”, mis räägib kalapüügi mõjust maailmale. Vaalu ähvardavad muudki ohud: vaalapüük on keelatud 1986. aastast, aga mitmed riigid eiravad keeldu. Kõige kurikuulsam on Jaapan.

Haiuimetööstus on mitme miljardi dollarine tööstus. Haisid tapetakse ainult uimede pärast, haiuimesupi pärast, mis ei anna midagi ja on lihtsalt staatusesümbol.

Seejärel kukutab film kõige tähtsama teate: plastmassijutt on kate kalapüügi negatiivse külje varjamiseks. Tuleks süüa vähem kala. Kalapüügilaev on surmamasin. Kui kalapüük nii hoogsalt jätkub, on ookeanid tühjad 2048. aastaks.

Värske Bloomberg Businessweek kirjutab, et kunstkalamüük on tõusuteel: tänavu esimesel poolaastal investeeriti Ameerikas kunstlike mereandide tööstusse 70 miljonit dollarit ehk sama palju kui kahel viimasel aastal kokku.