3 lootustandvat näidet, kuidas inimkond on rahvatervise kahjusid vähendanud

Maailm ootab poliitikutelt ja ettevõtetelt üha rohkem lahendusi, kuidas kliimamuutused peatada, kuid üksmeele leidmine on erinevate huvide kokkupõrke tõttu keeruline ja aeglane. Kas riigid ja rahvusvaheline üldsus on üldse võimelised kokku leppima väljakutsete lahendamises, mis ohustavad kogu inimkonna ellujäämist? See on kahtlemata keeruline, kuid siiski on lubavad näiteid, mis võiksid olla headeks näideteks.

Happevihmad

Tööstuslike heitmete mõju happevihmadele kirjeldas esimest korda 18. sajandi keskel Briti teadlane Robert Angus Smith, kes kasutas seda happevihma terminit, kui jälgis atmosfääri nähtusi Inglismaa suurlinna Manchesteri ümbruses. Sellele vaatamata hakkasid Euroopa teadlased ja üldisus häirekella lööma alles sada aastat hiljem – põhjusel, et kalad kadusid jõgedest ja järvedest, puud surid metsades ja mulla viljakus vähenes järsult.

Üks valjuhäälsemaid hääli, kes happevihmade mõjule tähelepanu pööras, oli Peringe Grennfelt – Rootsi keskkonnaaktivisti Greta Thunbergi kaasmaalane. Grennfelt viis läbi arvukalt uuringuid ning kogus ja esitas olulisi tõendeid happevihmade poolt tekitatud kahjustuste kohta loodusele. Tänu Grenfelti ja teiste teadlaste jõupingutustele on happevihmad jõudnud meie kõigi teadvusesse ja saanud meedias läbi aastate ulatuslikult tähelepanu.

Grennfelti sõnul muutus happevihm 1970. aastatel kõigi aegade suurimaks keskkonnaprobleemiks. Ta usub, et üksnes avalikkuse terav tähelepanu muutus lõpuks otsatavaks, kuna survestas poliitikuid ja tööstusi, et nad teeksid olulisi muudatusi. Aastaid oli probleemi varjatud ja eitatud ning arutelu ei olnud viinud tegelike lahenduste ja tegudeni.

Grennfelt ja tema kolleegid nägid palju vaeva tõestamaks, et happevihm on peamine põhjus, miks Skandinaavia jõgedes on massiliselt vähenenud kalavaru ning metsades kaotavad puud liiga kiiresti lehti. Teadlased selgitasid, et happevihma põhjustavad kivisütt põletavad elektrijaamad ja tehased. Vääveldioksiid ja lämmastikdioksiid segunevad õhus oleva veega, moodustades happevihma.

Nendest saasteainetest koosnevad pilved võivad liikuda kaugele ja seejärel langeda tagasi maale. Happevihm suurendab mulla happelisust, tapab mikroorganisme, häirib veekogude keemilist tasakaalu ja kahjustab lõpptulemusena terveid ökosüsteeme. Sellised võivad ühtlasi kahjustada inimeste kopsusid ja hingamisteid.

1979. aastal allkirjastatud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon kohustab riike muutma ja karmistama saastamisnõudeid. Euroopas jätkus happevihma põhjustavate ainete sattumine atmosfääri mõnda aega pärast kokkuleppe sõlmimist, ent hakkas seejärel kiiresti vähenema, kuna tööstus rakendas muudatusi ja kohanes.

Maailma võimasaim majandus USA on laiendanud ja täiustanud oma heitkogustega kauplemise süsteemi, et julgustada ettevõtteid võtma vastu keskkonnameetmeid ja uuendusi vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi kontsentratsiooni vähendamiseks. Saastekvoote vähendati aasta-aastalt, kuna heitkogused vähenesid järsult.

Kanada teadlane John Small nimetas BBC-le antud intervjuus happevihmade tekke takistamiseks loodud meetmeid edulooks, mis näitab, et riigid saavad koostööd teha, kokku leppida ja lahendada üheskoos rahvusvahelise probleemi, mis mõjutab lõpuks meie kõige tervist. „Kui te ei pane saastamisele hinda, siis inimesed saastavad,“ ütles ta BBC-le.

BBC on kirjeldanud happevihma kui „keskkonnakatastroofi, mille oleme tänaseks peaaegu seljatanud.“ See teadmine on julgustav, kuna seisame silmitsi veel keerulisema probleemiga – kliima soojenemisega. Alles hiljuti kohtusid ÜRO kliimakonverentsil Glasgows maailma juhtivad riigid, kes leppisid kokku ühised kavatsused kliimamuutustega võitlemisel. Teadlane Small usub, et teadlastel on probleemide tõstatamises ja lahendamises keskne roll, et meie aja suurimat katastroofi vältida ning happevihmade vastane võitlus on selle hea näide.

Kahjulik kütus

Üks edukamaid näiteid tõhusa kommunikatsiooni kohta on etüülbenseeni ohtlikkusele tähelepanu toonud rahvusvaheline kampaania, mis tõstis teadlikkust pliisisaldusega kütuste kahjulikkusest.

Juba aastakümneid on bensiinile lisatud pliilisandeid, et muuta see tõhusamaks. Uuringud on näidanud aga, et kütuse kasutamisest tulenevad heitgaasi tõttu satuvad õhku plii osakesed, mida hingatakse sisse ja mis võivad põhjustada tõsiseid terviseprobleeme alates südameinfarktist kuni laste arenguhäireteni.

Teadlased, ametiasutused ja tööstus pidasid pikka ning kibedat lahingut, enne kui lõppuks jõuti kokkuleppele, et rafineerimistehased hakkavad kasutama asendustoodet. Ettevõtete jaoks töötavad teadlased leidsid muutunud olukorras alternatiive, arendades vähem kahjulikke tooteid ja pliivaba bensiini. Jaapan oli seejuures esimene, kes kehtestas 1980. aastal etüülitud bensiini müügikeelu. Pärast seda on teised riigid kehtestanud järjestikku tootmis- ja turustamiskeelde.

Sellele vaatamata teatas ÜRO alles sellel aastal, et etüülitud bensiini probleem on maailmas lõppenud, kuna viimane riik Alžeeria on oma varud tänavu suvel ära kasutanud. Viimastel aastakümnetel ongi eelkõige vaesed ja vähemarenenud riigid seda tüüpi kütust kasutanud ning seetõttu sealsed elanikud terviseprobleemide käes vaevelnud.

Suitsetamisest tulenev kahju võib olla väiksem

Sama probleemi näeme arengumaades tubakatarbimise puhul. Kui Jaapanis on sigaretid viimastel aastatel kiiresti asendatud alternatiivsete toodetega ja Rootsis suitsetab vaid 4% elanikkonnast, siis vaestes Aafrika ja Aasia riikides ei ole nikotiinisõltlastel mingit valikut ning nad ei ole teadlikud alternatiividest nagu e-sigaretid, kuumutatav tubakas või tubakapadjad, millest viimased on eeskätt Rootsis levinud.

Sigarettide alternatiive iseloomustab asjaolu, et need ei põle. Tubakasuits sisaldab põlemisel üle 7000 keemilise ühendi, millest mitusada peetakse tervisele kahjulikuks ja umbes 100 ühendit kantserogeensed ehk vähki tekitavad.

Nii mõnedki teadlased on jõudnud uuringute tulemusel seisukohale, et sigarettidelt üleminek alternatiivsetele toodetele vähendab tervisekahjusid. Need pole küll tervisele ohutud, ent siiski kaalumist vääriv alternatiiv suitsetajatele, kes ei mingil põhjusel ei suuda halva harjumusega lõpparvet teha. Rootsi teadlane, professor Karl Fagerström on selles küsimuses üks valjuhäälsemaid kõneisikuid.

Fagerstöm on aastakümneid uurinud nikotiinisõltuvuse probleemi ning nimetab oma raportites Rootsit Euroopa esimese riigina, kes on suutnud sigarettide suitsetamise praktiliselt minetada. Tubakaga seotud haiguste esinemise sagedus on Rootsis mitmetes vanuserümades mitu korda väiksem kui Euroopa Liidu riikides. Viimase Eurobaromeetri andmetel suitsetab Rootsis vaid 4% elanikkonnast. Võrdluseks: Eestis on elanikkonnast igapäeva suitsetajaid 17,9%, kellele lisanduvad juhusuitsetajad 8,4%. Euroopa Liidu eesmärk on vähendada suitsetajate arvu 5%-ni.

Kuidas Rootsi seda suutis? Esiteks on riigi teadlastel ja avalikkusel pidev dialoog, mis põhineb usaldusel. Aastaid tagasi tõstatasid teadlased happevihmade probleemi, mis leidis teaduspõhise lahenduse. Hiljem valis Rootsi etüülitud bensiini asemel puhtama kütuse, kuna valitus oli nõus, et elanikkonna tervisega ei saa enam riskida. Aastakümnete jooksul on selle Skandinaavia riiki suitsetajad samuti läinud üle sigarettide alternatiividele, peaasjalikult snus’ile ehk tubakapadjakestele.

Fagerstörm, kes on saanud Maailma Terviseorganisatisooni tunnustuse silmapaistva töö eest tubakakontrolli valdkonnas, peab üleminekut alternatiivsetele toodetele kõige olulisemaks muudatuseks Rootsis, et vähendada tubakast tulenevat kahju meeste ja naiste tervisele. Professor Fagerströmi sõnul on Rootsis 72 surmajuhtumist 100 000 elaniku kohata, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 128 surmajuhtumit, mis on seotud tubakatoodete kasutamisega.

Seega näitavad statistika ja teadlaste uuringud kogu maailmas, et ühised kokkulepped, selge tegevuskava ja uued tehnoloogiad on tõhusad saaste ja selle põhjustatud kahju vähendamisel. Olgu selleks happevihmad, etüülitud bensiin või tõrva täis sigaretisuits.

Autor: Jonatan Karjus