VALGEVENE AJALOOST I Mineviku kriitiline mõtestamine ja terrori ohvrite mälestamine on postsovetliku riigi edukaks demokraatiaks muutumise eeltingimuseks
Portaal communistcrimes.org avaldas põhjaliku materjali kommunistlikust perioodist Valgevene ajaloos ning valgevenelaste vastu sooritatud nõukogude kuritegudest.
“Nagu me teame Balti riikide näite varal, on mineviku kriitiline mõtestamine, nõukogulikest illusioonidest vabanemine ning terrori ohvrite mälestamine postsovetliku riigi edukaks demokraatiaks muutumise eeltingimuseks,” kommenteeris Sergei Metlev portaali Communistcrimes.org ülevaadet.
Kommunistlik diktatuur Valgevenes
(1918-1991)
Ajalooliselt pole Valgevenel omariiklust olnud. Tänase Valgevene alad kuulusid Leedu suurvürstiriigi ja hiljem selle koosseisus Rzeczpospolita alla, kuni 18. sajandi lõpul liideti Poola jagamiste käigus Venemaa keisririigiga. Esimese maailmasõja eelset Valgevenet iseloomustas üleüldine vaesus, majanduse kesine areng ning tagasihoidlik haridustase.
Esimese maailmasõja ajal oli Valgevene peaaegu nelja aasta jooksul (1915. aasta augustist 1918. aasta veebruarini) rindejooneks. Suur osa elanikest (üle kahe miljoni inimese) suundus sõjapõgenikuna Venemaa sügavustesse. Rahvusliku meelestusega eliit kasutas Lääne-Valgevenes Saksa okupatsiooni ajal valitsenud soodsaid tingimusi ära rahvusliku kihutustöö tegemiseks. Olukord rindejoonest idas oli palju raskem. Siin rajasid Venemaa keisririigi võimud Valgevene ida- ja keskosas tugeva kindlustatud sõjaleeri.
Elanikke hakati mõjutama ägeda propagandaga, mis kuulutas valgevenelased vene rahva osaks. Tõsiasi, et maa idaosas paiknes palju revolutsiooniliselt meelestatud väeosi, etendas otsustavat osa enamlaste võimu kehtestamisel Valgevene aladel.
Algul nägid valgevene rahvuslased enda ees ainult kaht võimalust: Leedu suurvürstiriigi taastamine või autonoomia Venemaa koosseisus. Alles pärast Venemaa keisririigi kokkuvarisemist 1917. aastal tekkis naabreid eeskujuks võttes idee Valgevene alade riiklikust iseseisvusest.
1917. aasta detsembris Minskis kokku tulnud ja kesktäitevkomitee valinud ülevalgevenemaalise kongressi ajasid enamlased laiali. Pärast seda, kui Saksa väed olid Minski hõivanud, kuulutas ülevalgevenemaalise kongressi kesktäitevkomitee1918. aasta märtsis välja Valgevene Rahvavabariigi. Ent Saksa okupatsioonivõimud käsitlesid vastavuses Brest-Litovski rahulepinguga Valgevene territooriumi Nõukogude Venemaa osana ega tunnistanud Valgevene RV iseseisvust, pidades seda ainult rahvuslikuks esindusorganiks.
Punaarmee pealetungi järel 1918. aasta novembris suundus Valgevene RV Raada pagulusse.
1. jaanuaril 1919 kuulutasid enamlased välja Valgevene Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi sisuliselt samal alal, kus oli välja kuulutatud Valgevene RV. Nii tekkis puhvertsoon Poola ja Venemaa vahele. Uurijad kinnitavad, et ilma VRV-ta poleks sündinud ka VNSV-d, enamlased oleksid usutavasti lihtsalt liitnud Valgevene alad VNFSV külge.
1919. aasta veebruaris ühendati VNSV kiiruga loodud Leedu Nõukogude Vabariigiga. Rajati Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (LitBel) pealinnaga Vilniuses, mis hõlmas Vilno ja Minski kubermangu, samuti tükke Kovno (Kaunase) ja Grodno kubermangust (ülejäänud alad läksid Venemaale). Kuid 1919. aasta juulis, Poola pealetungi ajal, lakkas see vabariik eksisteerimast. Pärast Nõukogude-Poola piiri taastamist 1920. aasta juulis kuulutati VNSV uuesti välja.
1921. aasta märtsis sõlmitud Riia rahuleping jagas Valgevene alad ametlikult Poola, VNSV ja Nõukogude Venemaa vahel. Välja kuulutatud VNSV piirdus sisuliselt Minski ja ümberkaudsete maakondadega.
1922. aastal oli VNSV üks neljast vabariigist, mis asutasid NSV Liidu. 1924. ja 1926. aastal andis Venemaa Valgevene võimude (nõndanimetatud rahvuskommunistide) pealekäimisel tagasi mitmeid territooriume. Vabariigi pindala suurenes seeläbi kaks ja pool korda 125 000 ruutkilomeetrini, elanike arv kasvas kolm korda umbes viie miljoni peale. Ligikaudu sama palju maad läks Poolale.
Molotovi-Ribbentropi pakti kohaselt jäid Lääne-Valgevene ja -Ukraina Nõukogude mõjusfääri. Seeläbi suurenes Valgevene territoorium 1939. aastal kaks korda 223 000 ruutkilomeetrini, elanike arv kasvas 10,2 miljoni peale.
1941.-1944. aastal valitses Valgevenes Saksa okupatsioon. Sõja järel anti osa 1939. aastal juurde saadud territooriumist uuesti Poolale tagasi (üle 30 000 ruutkilomeetri).
Taasliidetud Lääne-Valgevenes viidi läbi radikaalsed ümberkorraldused, millega siin kehtestati sama ühiskonnamudel, mis oli juba kehtinud idas.
Sõja järel sai Valgevenest üks ÜRO asutajaliikmeid, kuid mingeid riikliku suveräänsuse tunnuseid sel polnud. Sama võib öelda sisepoliitika kohta: vabariigi võimuorganid olid pelgalt Moskva käepikendus. NSV Liidu kokkuvarisemise ajaks oli Valgevene üks liitriigi kõige militariseeritumaid ja venestatumaid piirkondi.
27. juulil 1990 võeti vastu deklaratsioon Valgevene NSV suveräänsusest. 1991. aastal lakkas NSV Liit olemast. VNSV kuulutati Valgevene Vabariigiks.
Poliitika
Valgevene kommunistlik (bolševikkude) partei loodi 30. detsembril 1918 Smolenskis peetud VK(b)P Loodeoblasti VI konverentsil. Loodud partei kuulus Venemaa kommunistliku (bolševikkude) partei koossesisu. Konverentsil valiti Valgevene kommunistliku (bolševikkude) partei keskbüroo ja otsustati luua Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
