Kuidas lubada endale ka raskel ajal natuke meelelahutust?

Üritustekorraldajad seisavad pärast koroonakriisi järgset lühikest hingetõmbeaega silmitsi uue murega: elukalliduse kasvu juures on just meelelahutus see, mille pealt hakatakse kokku hoidma. Samas, kui kaua me jaksame raskustega silmitsi seista, kui ei luba toidu kõrval aeg-ajalt endale ka hingetoitu.

Karet Schönberg, Loode-Eesti ühisturunduse projektijuht ja Porikuu elamusfestivali korraldaja

Mida lähemale nihkub talv, seda suuremaks kasvavad inimeste kulud ja koos sellega mure, kuidas rahaliselt toime tulla. Pole jäänud kellelegi märkamata, et poes kulub raha rohkem ning kodukulud nõuavad eelarvest suurema tüki kui veel aasta tagasi. Inflatsioon ei raba ühiskonda üleöö, aga nüüd on esimesed märgid kohal – ajakirjandusest on juba läbi käinud, et inimesed on hakanud poes valima odavamat toidukaupa ning pankade teatel on pered läinud igapäevaeluga toimetulekuks üha enam säästude kallale.

Kriisist kriisi

Kindlasti on signaalid jõudnud ka nende inimesteni, kelle töö on seotud puhkuseteenuste ja meelelahutusega. Olen sellest ka ise kuulnud, suheldes selleaastase Porikuu festivali külalistega – jah, küll käiks rohkemgi ja vaataks ringi, aga elu on nii kalliks läinud, et ei saa lubada. See paneb sügavalt ohkama. Alles oli koroona ning kõik suuremat rahvamassi koondanud üritused-teeninduskohad pidid oma tegevuses pausi sisse tegema. Tasapisi hakkas haigestumiste arv vähenema ja pikalt isolatsioonis istunud inimesed tahtsid jälle kokku tulla ning teha-näha koos midagi toredat. Teatrisaalid läksid täis, veepargid ja mängumaad said jälle hoo sisse, ilus suvi soosis vabaõhukontserte, talupäevi, teemalaagreid, festivale ja laatasid. Nüüd on aga selge, et ühest küljest läheb aina kallimaks igasuguste ürituste korraldamine ja ka külastajaid enam samas mahus ei tule.

Peab tõdema, et ongi raske aeg ja eelkõige tuleb hoolitseda toasooja ning kõhutäie eest. Aga me ei tohi unustada ka oma hinge, see vajab midagi ilusat, inspireerivat, emotsiooni, mis annab lootust – ükskord läheb jälle kergemaks. Sellepärast on mul meile kõigile suur palve: ärme unusta aeg-ajalt meelt lahutada. Eesti inimese loomus on nagunii tõsisem ja kinnisem, meie sügised ja talved on pikad ning pimedad, kui me ei lubaks endale aeg-ajalt midagi head, siis kaob ära jõud ka ise midagi head teha ja just see on raskel ajal kõige olulisem. Me vajame elamusi, see on selge. Kust ja mille arvelt seda võimaldada?

Lihtsad asjad pole kättesaamatud

Mulle tundub, et kriisiaeg on hea selleks, et oma mõtteviisi korrastada ja mõelda, mida meie vaim ja ka keha tegelikult vajavad. Mis on meile hea. Tegelikult on meile kättesaadavad nii paljud elamused – pargid, metsad, rabad ja rannaäärsed. Meie kodumaa inimestel on privileeg, mis paljudes riikides on kättesaamatu – selleks, et linnast välja looduse keskele saada, pole vaja tundidepikkust sõitu. Meil on niivõrd mitmekesist maastikku. Ja ehkki, jah, on ilm juba jahe ning õhtu varakult pime, on siiski võimalik võtta aeg ja nautida meie nelja aastaaja erilisust. Olen seda just Porikuu festivali korraldades tähele pannud, et inimesed liiguvad hea meelega ringi suvel, aga sügis oleks justkui aeg, kus tuleb tuppa peitu pugeda. Ja kui nad korraga sügisel kodudest välja meelitada, on emotsioonid positiivsed. Ja alati polegi vaja rabada millegi suurejoonelisega, võtke üks nädalavahetus ja minge käige mõnes oma suvises lemmikpaigas. Veenduge, kui teistsugune on seal sügisel. Ja talvel võite jälle minna.

See ei pruugi esiotsa kõlada üldse põnevalt. Võib-olla rikkus vahepealne majandusõitseng meid natuke ka ära, on ju üldteada, et inimest on üha raskem üllatada. Vahel võib aga mõni lihtne asi olla just see, mis teeb õnnelikuks. Üks meie festivali matkal osalenud kuldses eas proua kinnitas, et pole ammu nii palju rõõmu tundnud, kui sellest, et sai Pakri poolsaarel koos sõbrannaga mättalt mättale hüpata.

Tee valik südamega

Muidugi pole kõik elamused ja üritused ilma rahata. Ei saagi olla ja väärt ettevõtmist tuleb ka tasustada. Siingi on meil kõigil võimalik nüüd korraks mõelda, mis võiks olla need ettevõtmised, mis pakuvad väärtust. Mis on sügavamad, erilisemad, kus sees on rohkem hinge. Mille eesmärk on meile päriselt pakkuda head meelelahutust. Kui kogukonnas on kvaliteetset elamust pakkuv inimene, siis tasub teda toetada nii omavalitsusel kui ümbruskonna ettevõtetel, rääkimata kohalikest elanikest. Ma olen Porikuu programmi kokku pannes mõistnud, kui ägedaid ettevõtmisi oskavad meie inimesed välja mõelda – selliseid, mis kindlasti teevad hingele head. Kohutavalt kahju oleks, kui me sellest ilma jääks.

Teen ettepaneku igaühele meist, et järgmist eelarvet plaanides võiksime katsuda sinna sisse kavandada ka mõistliku meelelahutuskulu. Vaatame terase pilguga üle, kus saab selle kulu võtta. Võib-olla pole meil vaja mitut voogedastuskanalit, arvestades, et paljud meist veedavad niigi suure osa päevast ekraanide ees. Võib-olla saaksime teha internetist vähem spontaanseid lohutusoste, mis eraldi võttes pole sugugi suur raha, aga kui kokku lüüa, siis saame juba arvestatava summa. Või on veel midagi, mille peale me kulutame, aga mis tegelikult ei paku meile head ja tervislikku hingerõõmu. Kui meil õnnestub need vahendid leida, siis saame juba teraselt ringi vaadata ja hoolega valida, kellele viia oma raha ja tähelepanu ning veel tähtsam – iseennast. Ja ehkki ilmselt tabab suurt osa ürituste- ja elamustepakkujaid infaltsiooni tõttu langus, siis ehk annab meie huvi ja tugi neile siiski paremate aegade ootuseks motivatsiooni vastu pidada.