HUVITAV TEADA I Kuidas kujunes käekell kaasaegseks nutiseadmeks?
Käekellade ajalugu paljastab, et alates 16. sajandist on kell olnud lisaks aja mõõtmise vahendile aga ka oluline aksessuaar.
Aja kulgemise jälgimine on alati inimesi paelunud. Enne mehhaaniliste kellade leiutamist püüti aega mõõta näiteks päikesekellade abil. Erinevaid meetodeid katsetati kõikjal üle maailma. Mehhaanilisi kelli hakati leiutama keskaegses Euroopas, kuid kellade areng sai tõelise hoo sisse alles 16. sajandil.
16. sajand ja taskukellad
Käekellade eelkäia taskukell leiutati juba 16. sajandil ja sellele eelnesid erinevad kaasaskantavad kellamudelid. Tänaseni ei ole päris selge, kes leiutas kõige esimese kella, aga kõige vanema tänaseni säilinud kaasaskantava kella valmistas sakslane Peter Henlein 1505. aastal, aga selle kaal, kuju ja suurus ei võimaldanud kella veel mugavalt kaasas kanda.
Hoogne taskukellade ajastu sai alguse Šveitsis omapärasel põhjusel – nimelt keelati Genfis 16. sajandi teises pooles usureformatsiooni käigus igasuguste ehete kandmine ära. Kullaseppadel ei jäänud seepärast muud üle, kui tuli leida uus tegevussuund ja nii õpiti meisterlikult taskukelli valmistama. Šveitsi kellatööstuse sünni taga on seega kullasepad ja juveliirid. Kell on niisiis alati kandnud lisaks ajanäitamise funktsioonile ka kandjat kaunistava aksessuaari rolli.
Lisaks Šveitsi kullaseppadele hakati 16. sajandi teises pooles erinevaid mehhaanilisi taskus kantavaid kelli leiutama ja tootma kõikjal Euroopas. Pikka aega olidki kellad luksuskaup, mida omasid vaid rikkad. Mehed kandsid taskukella ehk uuri ja naised ripatsi küljes rippuvat kella. Kellade masstootmine algas 19. sajandi teises pooles Ameerikas.
Käekellad
Kella mehhanismi prooviti käele kinnitada juba 16. sajandi lõpus, kuid kuna tolleaegsed kellad olid veel liiga suured ja kohmakad, siis oli neid mugavam ikkagi taskus kanda. Seetõttu jõudsid kellad käe peale alles 19 sajandil, kui osati valmistada juba piisavalt väikeseid kelli. Eriti vajalikuks muutusid kellad esimese maailmasõja ajal sõjaväelaste seas, siis hakati massiliselt tootma odavaid käekelli, mida sõdurid saaksid kanda.
Pärast teist maailmasõda, kui käekell oli saanud laiatarbe kaubaks, hakati käekellade disainis erinevaid esteetilisi ja stilistilisi muudatusi otsima. Tekkisid paljud uued kellatootjad ja disainerid. Kellast sai moevooluga kaasakäiv aksessuaar. 1970 aastatel ilmusid kvartskellad, mis jätsid mehhaanilised kellad ajalukku, ehkki tõelised kollektsionäärid ja asjaarmastajad väärtustavad endiselt ka kvaliteetseid mehhaanilisi käekelli.
1980-ndatest alates tegid revolutsiooni LCD sihverplaadiga kellad ning taustavalgustusega LCD kellad. 20. sajandi lõpusks oli käekellade valik väga lai ja käekell oli selgelt üks osa personaalsest stiilist.
Kellade populaarsuse ajutine langus ja nutikellade revolutsioon
Mobiiltelefonide kasutuselevõtmisega vähenes mõneks ajaks kellade vajalikkus, sest inimestel tekkis harjumus aega vaadata mobiiltelefoni ekraanilt. 21. sajandi alguses olid kellad igapäevaste aksessuaaride seast mõneks ajaks peaaegu kadunud, aga nutikellade ajastu tõi käekellad taas igapäevasesse tänavapilti.
Tänapäeval randmel kantavate kellade seas ülekaalus nutikellad, millel on lisaks ajanäitamisele palju põnevaid funktsioone. Huawei koolitusjuhi Jekaterina Mishina sõnul on jätkuvalt kellade juures väga oluline ka disain ja väljanägemine: „Klassikalise väljanägemisega kellad on kõrgelt hinnatud, sest sobivad kokku paljude rõivakomplektidega. Näiteks Huawei Watch GT 2 Pro kell on pealtnäha klassikalise disainiga safiirklaasiga käekell, aga see peidab endas nutiseadet, mis suudab jälgida pulssi, hinnata sportlikke saavutusi ja une kvaliteeti ning pakub veel palju põnevaid võimalusi. 2020. aastal võib kindlalt öelda, et kell on taas saanud igapäevaseks aksessuaariks ning nutikellade tulevik tõotab veel palju põnevaid arenguid,“ lisab Mishina.
