Teismeiga on keeruline periood, kuid noorukit tuleks mõista, mitte hukka mõista
Teismeiga on keeruline periood ja väljakutse nii noore kui ka vanemate jaoks. Täiskasvanuks saamise ühe osana teismelised katsetavad ja kompavad piire, mis võib tähendada näiteks alkoholi ja sigarettide esmaproovimist või pistelist koolikohustustest hoidumist. Noored kasvavad hälbivast käitumisest enamasti välja, kui puberteediea mässumeelsus ning tujukõikumised aga süvenevad, tunnevad lapsevanemad end sageli abitult.
2015. aastast rakendatakse Eestis mitmedimensioonilist pereteraapiat (MDFT), mis on mõeldud tõsiste õigusrikkumistega noortele. MDFT terapeudi Tiiu Merese sõnul ei ole MDFT (ja kasvatus üldse) trikkide kogum selleks, et noor vanematele ja teistele täiskasvanutele mugavaks muuta. See on meetod, mille abil nii noori kui vanemaid aidata, et nad suudaksid ja oskaksid oma elus peituvaid õnnevõimalusi näha ning kasutada.
Laps ei oska olla iseenda sõber, kui lapsevanemad seda ei oska
Et noor võiks sirguda kombekaks täiskasvanuks, on tal vaja vastavaid täiskasvanuid oma elus näha. Lapsed õpivad maast madalast just jäljendamise teel ja see, mida lapsed oma igapäevaelus näevad ja kogevad, kujundab nende väärtusi ning tegevusmustreid tulevaseks eluks. Sel põhjusel on lapsevanemal oluline olla noorele teejuhiks ja leida viis, kuidas ise elada endale rahuldust pakkuvat elu. Kui inimene on endaga sõber ja seesmiselt tasakaalus, siis ei vali ta ka oma elus seesuguseid valikuid, mis teda ennest ja teisi inimesi kannatama paneksid. Laps ei saa õppida olema iseenese sõber, kui tema vanemad seda ei oska. Mida rohkem õnnelikke ja eluterveid täiskasvanuid noort alates lapseeast ümbritsevad, seda suurem on lootus, et ka noor kasvab eluterveks ning õnnelikuks. Kui arukad eeskujud ning usalduslik keskkond puuduvad, ei ole noorel kedagi positiivseks eeskujuks võtta ning see suurendab temas käitumuslike ja emotsionaalsete probleemide kujunemise riski.
Teismeiga kui muutuste pööris
Teismeiga tähendab noore jaoks eneseotsinguid ja püüdlusi suurema iseseisvuse suunas. Sageli kaasnevad sellega käitumuslikud muudatused, mis võivad lapsevanemale tunduda kummalised ja ootamatud. Kindlasti tuleb lapsevanematele tuttav ette see, kuidas kuulekast lapsest sirgub silmi pööritav ja uksi paugutav teismeline. Taolises muudatuste pöörises on tähtis osata mõista, milline käitumisviis on murdeealise arengu normaalne osa ja millised märgid viitavad probleemide süvenemisele.
Kõrgendatud tähelepanu tuleb suunata agressiivsele käitumisele, regulaarsele mõnuainete tarvitamisele, koolikohustustest hoidumisele, kaklustesse sattumisele, aga ka ärevusele, unehäiretele või kiirele ja drastilisele isiksuse muutusele. Oluline on teada noore tutvusringkonda – kui tundub, et sõbrad on ohtlikud, tasub mõelda sellele, mida endale olulist noor nende sõprade kaudu saab. Kui näiteks kodus on palju rahulolematust ja näägutamist, siis sõpradega koos olles võib saada tunnustust ja lugupidamist. Kui kodus on rusuv õhkkond, siis sõpradega koos olles võib noor tunda end vaba ja õnnelikuna. Kui vanemad soovivad noore tutvusringkonda muuta, siis saab seda teha vaid noore vajadustega arvestades.
Tähelepanu tuleb pöörata sellele, mis on hästi
Probleemse käitumismustriga noore elus positiivse muutuse ellukutsumise aluseks on usalduslik kontakt vanema ja noore vahel. Selle eelduseks on lapsevanem, kes usub oma lapsesse ja tema võimesse õnnelikku elu elada. Usaldusliku liidu kujunemiseks on tähtis kohaolek nii vaimses kui füüsilises mõttes – lapsevanemal tuleks oma laste eluga kursis olla hoolimata sellest, kas laps või noor on eeskujulik või tekitab oma käitumisega meelehärmi. Probleemne käitumine annab märku noore rahuldamata vajadusest ja ebakindlusest. Seetõttu on tähelepanu, huvi ja lugupidamine noore tegemiste vastu ning tema tunnustamine on vajalik, kuna innustab lähedasi suhteid, noore enesekindlust ja heaolu.
Käitumisprobleemidega noorega suheldes tuleb püüda noort ennekõike mõista ja mitte hukka mõista, asetada end tema kingadesse ja saada aru, mis on tema lapse tugevad küljed, kuidas ta saaks oma tugevusi omaenda õnneliku tuleviku ja oleviku jaoks kasutada. Probleemidele lahenduse ehitamine saab toimuda vaid noore ja tervikuna kogu pere tugevuste ning võimekuse abil. Vältida tuleks monoloogi pidamist ja oma väärtushinnangud tuleb kõrvale asetada, kuna noorel peab olema võimalik segamatult oma tundeid väljendada. Oluline on vältida olukorda, kus lapselt tekib tunne, et vanemad ei ole temaga rahul – just siis hakkab noor otsima tunnustust mujalt ja võib juhtuda, et see koht, kus noort aktsepteeritakse, ei ole meile täiskasvanutena vastuvõetav.
