OLE TEADLIK! Kuidas hinnata valmisolekut põlve või puusaliigese endoproteesimiseks?

Põlve- ja puusaliigeste endoproteesimine on ortopeedia valdkonnas kõige levinum operatsioon. Eesti statistika järgi tehakse igal aastal üle 3000 endoproteesimise. Kuigi pärast edukaid operatsioone vähenevad enamus inimeste kaebused valule ja paraneb ka toimetulek, on endoproteesimisele minejate seas oluliselt suurem operatsiooniga kaasuvate tõsiste tervisekahjustuste risk, kirjutab Fysioviis.

Hiljutine ülevaade võrdles operatiivselt ja mitte-operatiivselt ravitud põlve osteoartroosiga inimesi, ning tulemused rääkisid enda eest: operatsiooniga seotud tõsiseid kõrvalnähte esines 16%-l uuritavatest ja võrdluseks mitte-operatiivsel ravigrupil esines tõsiseid kõrvalnähte vaid 2%-l uuritavatest. Need numbrid olid küllaltki ette aimatavad, kui üllatuseks osutusid järgneva aasta jooksul tekkinud tõsiste terviseprobleemide hulk – 48% operatiivselt ravitud uuritavatel ja 12% mitteoperatiivselt ravitud uuritavatel. Vanemas eas ja ülekaalulistel inimestel võib selline operatsioon osutuda tervisele küllaltki väljakutsuvaks.

Selline statistika teeb otsuse langetamise endoproteesimise suhtes küllaltki raskeks. Kas saadav kasu kaalub üle võimaliku kahju?

Soovitatav oleks, et vastava otsuse võtaks vastu ikkagi informeeritud patsient ise, mitte ainult kirurg. Dr. John Orchard on BMJ blogis andud paar head nõuannet, mida tuleks arvesse võtta, enne kui tähtis otsus vastu võetakse:

1. Praegune ja soovitud füüsiline aktiivsus – Valu on subjektiivne ja vähesel määral on sellega võimalik toime tulla. Füüsiline võimekus on aga objektiivne näitaja ja kui inimese aktiivsus on piiratud, kaasnevad sellega tõsised terviseriskid, eriti südameveresoonkonnale. Kui inimese põlve- või puusaliigese halva funktsiooni ja tugevate valude tõttu on piiratud tema füüsiline aktiivsus, siis endoproteesimine aitaks seda viga parandada. Füüsilist aktiivsus on lihtne mõõta näiteks päevaste sammude järgi (sammulugejaga). Senikaua kui inimene suudab päevas vähemalt 6000 sammu teha võib seda pidada piisavaks minimaalseks füüsiliseks aktiivsuseks, mis tervist hoiab. Kui põlve – või puusa osteoartroosi tõttu on see võimatu, tuleks kindlasti hakata mõtlema sekkumistele, muidu kannatab inimese üldine tervis
2. Eelnevad tõsised haigused – Arvestades, et endoproteesimisega kaasneb suurem tõsiste tervisekahjustuste risk, on see veel suurem neil, kellel juba eelnevalt haiguseid, mis terviseriske tõstavad. Eelnevad südame- ja neeruprobleemid, kõrgvererõhutõbi, halvad vere näitajad, suitsetamine ja diabeet on kõik arvestatavad tegurid, mis võivad inimese operatsiooniga kaasnevaid terviseriske veelgi tõsta. Kui ükski neist teguritest pole esindatud, on ka endoproteesimisega kaasnevate tõsiste tervisekahjustsute risk väiksem
3. Varasem ravi põlvele/puusale – Kortisooli süstid ja artroskoopia, eriti hiljuti enne operatsiooni, on näidanud tõstvat tõsiste tervisekahjustuste riski pärast endoproteesimist. Vahemärkusena olgu öeldud, et degeneratiivse põlvega ei tasu artroskoopiline operatsioon end üldse ära, kuna riske on hinnatud kordades suuremaks kui saadavat kasu.
4. Mitte-operatiivne ravi on ebaõnnestunud või seda pole üldse proovitud. Hiljutine uuring leidis, et mitte-operatiivset ravi ei kasutata osteoartroosi korral just kuigi palju. Saadav kasu eriti just näiteks füsioteraapiast ja harjutustest võib aga anda mõnele inimesele nii hea efekti, et operatsiooni polegi vaja. Mitte-operatiivsed ravivõimalused on ka oluliselt väiksemate tõsiste tervisekahjustuste riskidega. Paljudel inimestel on aga hirmud, et osteoartroosiga ei tohikski liikuda, sest see kulutab liigeseid veelgi rohkem. See ei ole aga tõsi. Liigestele on liikumine hoopis toit ja harjutused aitavad tugevdada nii liigest ennast kui ka liigest ümbritsevaid lihaseid. Teine efektiivne meetod on vähendada ülekaalu. Üks varaseim uuring leidis, et iga kaotatud 5 lisakiloga, väheneb osteoartroosist tingitud valu pea poole võrra.

Kindlasti EI TOHIKS endoproteesimise ostust teha ainult nende tegurite põhjal:

1. Röntgen ja MRT pilt – piltdiagnostika ja patsiendi kaebuste vahel on vaid nõrk korrelatsioon. See tähendab, et nii mõnigi tõsise osteoartroosiga patsient ei pruugi tunda mingit valu ega funktsiooni langust kui samas mõnel kerge osteoartroosiga patsiendil võib olla juba tõsiseid toimetulekuraskuseid. Samuti ei ole piltdiagnostika hea viis ennustada valu teket. Kui arst ütleb, et “sellel põlvel on veel 5 aastat jäänud, siis tulge tagasi endoproteesimisele” siis suure tõenäususega on see vale. Koormustaluvuse uurimine (päevased sammud) on oluliselt parem viis otsustada endoproteesimise kasuks või kahjuks kui seda on pilt.
2. Patsiendi vanus – Paljud kirurgid väidavad, et 60-65 aastat on parim aeg endoproteesimiseks, olles piisavalt noor, et operatsioonist hästi taastuda ja piisavalt vana, et elada õnnelikult elu lõpuni ilma vajamata uut endoproteesi (liigesproteesi eluiga on ca 15 a). Kuigi selles jutus on terake tõtt ei tohiks kindlasti arvata, et nüüd kõik 60-65 aastased peaksid endale uued põlve- ja puusaliigesed saama. Enamusel neid siiski vaja ei lähe aga kui inimesel on tõesti juba 40-ndates aastates raskusi paarisaja sammu tegemisega päevas, õigustab end endoprotees juba märksa varem.

Allikas: Fysioviis