Loodusfotograaf sooritas pruudiga 400-kilomeetrise retke mööda maalilist Eestimaad

Mai alguses pakkisid noored matkasellid Hans Markus ja Kätlin eluks vajaliku seljakotti ning võtsid ette 400-kilomeetrise matka, mis kulges mööda RMK Peraküla-Ähijärve matkateed keset Eestimaa maalilist loodust. Fjällräven uuris seiklejatelt värskeid matkamuljeid.

Loodusfotograafi Hans Markus Antsoni ja tema pruudi, igapäevaselt juuksehaldjana töötava Kätlin Nedo ajasid matkarajale eelkõige hea omavaheline klapp ja seiklushimu. Kui Hansu jaoks pole pikad matkad looduses ega telgis ööbimine midagi uut, siis Kätlini jaoks oli niivõrd pikk ja mastaapne matk võrdlemisi uus kogemus. Sotsiaalmeedias aktiivsed noored armastavad ühiseid seiklusi alati ka filmilindile jäädvustada ning kahekesi koos on nende sõnul seda lihtsam teha.

„Enne matka olid minu suurimaks hirmuks puugid ja ämblikud, samuti lahtised külakoerad. Sisimas tundsin kartust ka selle ees, kas ma sellise distantsi läbimisega ka päriselt hakkama saan. Täna annaksin ma kaks nädalat nooremale Kätlinile ühe ja ainsa soovituse: ära mine kunagi matkale sissekandmata jalanõudega! Juba esimese päeva lõpuks oli mul jalgadel kokku kuus villi, neljandal päeval 12 ning nende tohterdamisega tegelesin ma vähemalt pool matka,“ räägib Kätlin.

Kätlin kõndis villidega aga reipalt edasi. Enne magamaminekut puhastas ta jalad, tegi villid katki ning lasi neil kogu öö hingata. Hommikul oli aeg need korralikult ära plaasterdada ning uuesti teele asuda. Selline rütm kestis terve esimese matkanädala.

Hansu jaoks oli peamiseks väljakutseks äärmuslikud ilmastikuolud. „Erakordselt vihmased ja külmad matkapäevad vaheldusid 25-kraadise lõõskava päikesega. Uute tingimustega tuli kohaneda igal hommikul. Paduvihma korral panime vihmakile peale. Mõnel korral pani Kätlin kilekotid ümber jalanõude, kuniks nendesse augud sisse tulid. Tegime ka puhkepause võrdlemisi vähe ehk sõime ja kõndisime samal ajal, sest seisma jäädes hakkas väga kiirelt jahe. Kuumade ilmadega peatusime seevastu rohkem, sest päike röövis suurema osa meie energiast,“ meenutab Hans matkapäevi.

Metsaelanikest kohtasid Hans ja Kätlin tee peal metssigu, samuti hallikasvalget ja pika sabaga händkakku ning öösiti müstiliselt huilgavaid kakulisi. Kõige eredam mälestus oli aga kohtumine metssigadega. “Kõigest paari tunni vältel nägime neljal korral sigu ja neist suurim kari oli umbes 30-pealine. Üle tee jooksid üksteise järgi lausa mitukümmend põrsast, mis on tegelikult üsna haruldane vaatepilt. Viimane kohtumine oli väga meeldejääv, tegime kõvasti häält, sest emis võib põrsaste juuresolekul küllaltki agressiivseks muutuda. Õnneks aga midagi ohtlikku ei olnud ja saime selle kohtumise ka kenasti filmilindile jäädvustatud,“ ütleb Hans.

Seljakotid kaalusid noortel kokku 36 kilogrammi, sellest 22 kilo jaotus Hansu ja 14 kilo Kätlini õlule. Kokku kõndisid Hans ja Kätlin 20 päevaga 400 kilomeetrit, keskmine päevane distants 22 kilomeetrit, kiirus 5,2 km/h ja puhkepäevi kokku kaks. Ööd möödusid valdavalt telgis, aeg-ajalt sai magada ka metsaonnides, energiapüramiidis ning ühe öö ka päris enda koduvoodis. Iga viie päeva tagant tegid matkajad peatuseid, et varuda toidumoona ning laadida akupankasid.

Toitu valmistasid matkajad kaalult kergel gaasimatkapliidil. Toidumoonana sai kaasa varutud kaloririkkad pakitoidud ja pudrud, millele tuli vaid kuum vesi peale valada. „Vahepaladeks tegime ise valmis energiarikkad batoonid, kuhu lisasime pähkleid, valget šokolaadi, müslit, datleid, kookoshelbeid, marmelaadi ja mett. Lisaks sai tee peal nosida pähkleid, kuivatatud banaane ja kummikomme. Aeg-ajalt haarasime ette jäävast tanklast ka mõne hot dog’i,“ räägivad matkajad.

Puhta vee tarbeks sai kaasa võetud veefilter, mis puhastas rabadest, ojadest jm veekogudest hangitud vee 99% ulatuses bakteritest. Päevane veevaru kahepeale oli umbes 6 liitrit ning veevarusid sai täiendada ka külapoodides ning kohalikes taludes-kohvikutes.

Täna matkale tagasi vaadates tunnevad Kätlin ja Hans suurt uhkust ühiselt läbitud teekonna ees. „Mäletan, kuidas ma kunagi Tallinnas elades arvasin, et see 2-3-kilomeetrine teekond poodi üsna pikk ja eelistasin selleks alati trammi. Nüüd, pärast 400-kilomeetrist matka tundub aga see 25 kilomeetrit 14-kilose seljakotiga täieliku puhkusena. Kõik on võimalik, kui sa oma mugavustsoonist välja tuled,“ julgustab Kätlin ka teisi rohkem liikuma ning väljakutseid ette võtma.

„Kui huvi matkama minna on päriselt olemas, soovitan hakata lihtsalt kuskilt otsast planeerima. Mõtle läbi oma trajektoor, varustus ja toidumoon, alusta väiksematest distantsidest ning liigu edasi suuremate plaanideni. Eesti metsad oma soode, rabade ja roheluse ning loomade-lindudega annavad nii palju positiivset energiat ning eesootav suvi on just õige hetk selle kõige kogemiseks,“ lisab Hans.