Espresso Macchiato: kas laulul on võimalus võita Eurovisiooni lauluvõistlus?
Tommy Cash ei ole tavaline nimi ESC stardinimekirjas ja „Espresso Macchiato“ kõlab pigem joogimenüü kui laulu pealkirja järgi. Kuid see, mis esmapilgul tundub hilinenud aprillinalja naljana, on Eesti ametlik võistluslugu Eurovisiooni lauluvõistlusele 2025, ja seda tahtlikult.
Italo-kitši, techno-trummeldamise ja pisut hullumeelsuse vahel areneb vaatemäng, mis jagab arvamusi nagu halb DJ jagab tantsupõrandat.
Kes on see mees espressoga – ja miks räägib temast äkki kogu Euroopa?
Tommy Cashi tegelik nimi on Tomas Tammemets ja ta on pärit Tallinnast. Tema maine käib talle ette, sest mees on kõndiv provokatsioon, kunstnik ja muusikaline imekott korraga. Ta on teinud endale nime absurdsete muusikavideodega, mis kõiguvad kusagil dadaistliku performance’i ja TikTok-hulluse vahel. Ta on teinud koostööd Charli XCXiga, eksperimenteerinud Diplo’ga ja vahepeal teinud moodi, mis näeb välja nagu segu nõukogude esteetikast ja küberpunkist.
Tema esinemised ei ole kunagi vaiksed ja need, kes teda näevad, ei unusta teda kunagi. See on ESC-i kontekstis pool võitu, mistõttu üsna paljud vaatajad Eurovisioon panustamine, isegi kui võiduvõimalused ei ole kõige paremad. Lihtsa popproduktsiooni asemel eelistab ta karedat serva ja näpuotsaga eneseirooniat. Ta mängib virtuoosselt Ida-Euroopa eksootika kuvandiga, ilma et ta end kunagi lolliks teeks. Cash ei ole naeruväärne, vaid kontseptsioon ja sellest saab aru hiljemalt siis, kui julged vaadata pimestava fassaadi taha.
Italoklišee ja eurodance’i liialduse vahel: milline laul „Espresso Macchiato“ tegelikult ongi
Pealkiri tekitab kujutlusi väikestest tassidest, suurtest žestidest ja žestikuleerivatest nunnudest rolleritel. Ja just seda võtabki laul üles: „Espresso Macchiato“ on ülevoolav austusavaldus itaalia klišeedele või nende täielikule lammutamisele. Tekstid on täis pastat, amore’i ja Vespasid, mida serveeritakse silmapilguga ja rütmiga, mis oleks olnud liiga äge isegi 90ndate rave’ile.
Muusikaliselt on see laul kokteil tantsupõrandaklappidest, eurotrash-romantikast ja absurdsest svingist. Inglise kohtub itaalia, iroonia kohtub hullumeelsusega. Kogu see on esitatud häälega, mis kõigub lasksameelsuse ja valjuse vahel, justkui tahaks 180 sekundiga kogu Euroopat üles raputada. Ja visuaalne kontseptsioon, mis näeb välja nagu postmodernne kohvireklaam LSD peal. See on lihtsalt liiga palju, liiga valju, liiga värviline, aga ka võimatu, et sellest mööda vaadata.
Just Itaalia: miks see laul tekitab diplomaatilist pahameelt
Nii palju enesekindlust ei ole ilma tagajärgedeta. Laul ei leidnud Itaalias head vastuvõttu. Meedia ja vaatajad tundsid end karikatuurina, pilkavalt, võib-olla isegi solvatud. Itaalia tarbijakaitseorganisatsioon Codacons nõudis täie tõsidusega, et laul jäetaks võistlusest välja. Väidetavalt oli see liiga palju head või liiga vähe austust, olenevalt vaatenurgast.
Tommy Cash reageeris kohe. Ta ütles, et armastab Itaaliat. Tema vanaema armastas espressot ja laul oli suur, juustune armastuseavaldus. Loomulikult kõlas see kõik nagu selline pooleldi mängitud, pooleldi tõsine PR-rünnak, mida ainult ta suudab teha. Sest nii ebaselge kui kavatsus ka poleks, on mõju selge: laul on kõneainet pakkuv kogu Euroopas.
See tekitab põneva küsimuse: kus lõpeb huumor ja algab maitsetus? Kui palju irooniat võib taluda muusikakonkurss, mis on juba niigi tuntud selle poolest, et igal aastal kaldub ta kuskil kunsti ja slapsticki vahel?
Provokatsioon või strateegia? Eesti Laulu ebatavaline valik
Pole juhus, et Eesti tuli konkursile just sellise võistlustööga. Eesti Laul 2025 riiklikul eelvoorul oli „Espresso Macchiato“ algusest peale härg portselanipoes. Žürii kiitis selle originaalsust ja publik hääletas loo rõhutatult esikohale. Klassikaliste ballaadide, rokkmuusikapalade ja šarti sobivate poplaulude vahel oli see üks esinemine, mida ei saanud eirata.
Eesti on viimastel aastatel sageli lahkunud turvaliselt rajalt. Nad tahavad silma paista, mitte alla minna, ja seda vajab väike riik, mille diaspora võimsus on juhitav. ESC on mäng, kus muusikalisusest ei piisa. Sa pead silma paistma, meelelahutust pakkuma ja meeldejääv olema. Cash täidab need kriteeriumid vasaku käega ja espressotass käes.
Nostalgia ja uue alguse vahel: kuidas Eesti on seni ESC-l esinenud
Eesti on ESC-kosmoses üks väiksemaid igikestvaid lemmikuid. Alates 1994. aastast osalenud riik võitis 2001. aastal „Everybody“, päikeselise poplauluga, mida tänapäeval vaevalt keegi kaasa laulab. Järgnesid veel 2009. aastal Urban Symphony ja 2023. aastal Alika „Bridges“. Vahepeal: palju vaeva, vähe tulu. Mõnikord sünge, mõnikord pateetiline, sageli pädev, harva julge. 2015. aastal jõudis Elina Borni ja Stig Rästa laul „Goodbye To Yesterday“ isegi Eurovisiooni lauluvõistluse finaali.
Tommy Cashiga on see nüüd teisiti. Emotsiooni asemel on räuskamine, sügavuse asemel on kiirus. Muutus, mis on muidugi üllatav, kuid kuidagi järjekindel. Sest ESC ei premeeri alati muusikalist kvaliteeti, vaid sageli julgust liialdada. Need, kes ei riski, jäävad kiiresti tähelepanuta. Need, kes seevastu katsetavad maitset, võivad teha ajalugu.
Mida ütlevad kihlveokontod, fännid ja eksperdid – ja kui palju see lõpuks tegelikult loeb?
Eesti on praegu üks favoriitidest „Espresso Macchiato“. Mitte küll päris eesotsas, kuid kindlalt kihlveokontorite esikümnes. Fännilaagrid on jagunenud. Mõned armastavad seda hullu, teised tahaksid seda keelustada. Asjatundjad kiidavad järjepidevust, kuid hoiatavad, et nutika satiiri ja halva maitse vahel kulgeb peen piir.
Ja kui tihti on ennustused olnud valed? Piisavalt sageli. Lordi oli varem autsaider, Netta sai naeruvääristatud, Käärijat peeti liiga veidraks. ESC armastab autsaidereid – kui nad suudavad oma kaose muuta kogu Euroopat haaravaks hetkeks. Seega ei ole küsimus mitte selles, kas laul on „hea“, vaid selles, kas ta suudab otsustaval hetkel massid mobiliseerida.
Sest tähtis ei ole mitte stuudios esitatud lugu, vaid live-esitus. Lava, valgustus, koreograafia – kogu pakett peab olema õige. Ebaõnnestunud esitus võib upitada parima loo, üllatavalt tugev esitus võib katapulteerida autsaideri tippu.
Prügikasti ja triumfi vahel: mis võib aidata laulul suurele edule kaasa – ja mis võib seda takistada
Tugevused on ilmselged: „Espresso Macchiato“ on vahelejäämatu, eksimatu ja uskumatult meeldejääv. Laul jääb meelde – ja seda võistlusel, kus tuntuse väärtus on kõik. Pluss artist, kes oskab provotseerida ilma ennast kaotamata. Laul on sotsiaalmeedias juba praegu hitt.
Kuid just need omadused kätkevad endas ka riske. Kui tahad liiga palju, mõjud kiiresti ülekoormatuna. Kui liialdad irooniaga, siis on oht, et sind ei võeta enam tõsiselt. Žürii võib võistlustöö slapstickina karistada. Ja televisioonihääletus? See võib eskaleeruda – või üldse mitte toimuda.
Lõppkokkuvõttes on otsustavaks teguriks see, kas Cash ja tema meeskond suudavad leida tasakaalu provokatsiooni ja sarmi, paroodia ja etenduse vahel. Kui see õnnestub, võib Eesti saavutada ühe viimaste aastate suurima ESC-pöörde. Kui mitte, siis jääb alles üks veider hetk ESC ajaloos, mis on vähemalt pannud kõik jälle Eestist rääkima. Ja see on rohkem, kui saab öelda paljude teiste võistlustööde kohta.
