KERSTI RAUTSI REISILUGU I Vahemerest Aasiani: taipamised, üksinda reisimine ja sisetunde kuulamine
Minu kirg reisimise vastu sai alguse 2011. aastal Itaalia ringreisil. Külastatud sai Roomat, Vatikani, Firenzet, Veneetsiat, San Marinot ja puhkusekuurorti Riminit. Sellest tärkas minus armastus reisimise vastu, mis on täielikult muutnud mu elu ja mind ennast.
Ühtekokku olen tänaseks külastanud 26 riiki ja sama palju või rohkemgi sihtkohti Euroopast Aasiani. Lemmikuteks on saanud just Vahemeremaad ja Aasia. Vahemeremaadest on mulle hingelähedasemad olnud Kreeka saared: Rhodos, Zakynthos, Lanzarote, Kreeta ja Korfu. Plaanis on külastada ka Kosi väikesaart, Mykonost ja romantilist Santorinit. Kreeka saarte puhul on mind võlunud mõnus vahemereline kliima, kreeka keel, imeilusad rannad ja muidugi läbipaistev puhas sinine merevesi ja lõputu päikesepaiste. Kohalikud on sõbralikud, jutukad ja külalislahked. Kreeka saarte vanalinnad ja tänavad on imearmsad.
Omal kohal kogu nende saarte võlu juures on kindlasti kreeka köögil. Söögi- ja joogikohtade valik on lai. Esindatud on suurem osa erinevaid kööke rahvusrestoranidest hamburgeribaarideni. Hinnatase sõltub nii asutuse nimest (kohvik, tavern, restoran) kui ka asukohast, sest mere- ja järvevaate ilu kajastub ka hinnatasemes. Enda lemmikuteks on kohalikud tavernid kreeka roogadega, oliivid, feta ja vein ning värsked puuviljad. Armas tava on restoranides arvet tuues too pits ouzot või virsikulikööri.
Sügisel sai käidud Korful ja nüüd juunis tulin teistkordselt reisilt Kreetast. Puhkasin seekord Stalida ja Malia piirkonnas ning külastasin Agios Nikolaost. Varasemalt Kreetal puhates olin Rethymnos ja Hanias.
Aasia reisidest on võitnud minu südame Indoneesias asuv Bali saar. Balit olen ühtekokku külastanud kuus korda ja tundnud, et see ongi päris minu koht. Olen alati imestanud, miks inimesed reisivad samadesse paikadesse üha uuesti ja uuesti, kuid olen sellest nüüd aru saanud. Baliga esmatutvus oli 2012. aastal, kui sõpradega, kes tol hetkel Austraalias working holiday‘ga töötasid, kokku leppisime, et kohtume nendega novembris Balil. Olin minagi näinud Julia Robertsiga peaosas filmi “Eat, Pray, Love” ja ootusärevus suur.
Esimene kord Balit külastades olime Kutal ja Ubudis. Kuta mulle tookord mingit erilist muljet ei jätnud ja seda Balit edasi ei andnud, mida olin endamisi ette kujutanud. Ubud ja vaated Tegallangi riisiväljadele ning Besakihi tempel koos naeratavate ja muretute kohalikega jäid aga kuhugi hingesoppi. Läksid mõned aastad mööda, vahepeal sai käidud Tais, Sri Lankas ja külastatud Euroopa sihtkohti, kuni 2017. aasta detsembris nagu „kange pissihäda“ peale tuli, et nüüd on vaja uuesti Balile minna. Kuna olin just tulnud nädalaselt puhkuselt Lanzarotelt, tundus see esmapilgul kummaline mõte uuesti puhkama minna. Soov siiski ei kadunud, võtsin töölt puhkuse ja ostsin lennupiletid Balile. Kaks nädalat hiljem olingi tagasi igatsetud paradiisisaarel.
Bali kohta olen muidu kuulnud kahetist tagasisidet. On neid, kellele Bali ei meeldi või erilist muljet ei jätnud ja teine osa neid, kes uuesti tagasi lähevad. Balil on see sõnulseletamatu miski, mis mind sinna tagasi kutsub ja plaanib mu tulevikku seal veeta. Reisidel olen mitmete teiste reisijatega arutanud, et mis siis on see Bali miski, mis meid sinna ikka ja jälle tagasi toob. Minus tekkis igal juhul antud reisiga äratundmine, et ma kuulun sinna ja pean seda nüüdseks teiseks koduks. Balil on lihtne olla õnnelik. 2017. aasta jaanuaris kohtusin Ubudis ka praeguse elukaaslasega, kes on ise muidu samuti eestlane. Reisilt sain ka vajalikud kontaktid, ideed ja inspiratsiooni mõlgutamaks esimesi ettevõtlusmõtteid. Seega tasub sisetunnet kuulata ja usaldada.
Olen hakanud pidama ka reisiblogi, kuhu lisan mõtteid, pilte, videosid, postitusi reisidest. Seda just seetõttu, et inspireerida inimesi puhkust võtma ja reisima. Saamaks kogemusi, tulema argirutiinist ja keskkonnast välja. Olen ise reisinud nii paketireisidega, omal käel, sõpradega, elukaaslasega kui ka üksinda. Kõigil nendel viisidel on oma võlud.
Minult on mitmeid kordi küsitud, kas üksinda igav reisida ei ole või olen kuulnud kindlaid veendumusi, et mina küll üksinda reisima ei läheks. Kohe kindlasti ei ole mul midagi üksinda reisimise vastu. Kas igav ei ole? Vahel ikka on, peamiselt just õhtuti, kus tavapäraselt minnakse ühiselt õhtustama ja aega veetma või kui tahaks hirmsasti midagi ilusat nähtut või kogetut jagada. Õnneks on tänapäeval olemas sotsiaalmeedia, Skype ja messenger, nii et soovi korral oled kogu aeg ühenduses.
Mind isiklikult on üksinda reisimine muutnud avatumaks, julgemaks, iseseisvamaks ja õpetanud end paremini tundma. Olen alati kenasti hakkama saanud nii reisi korraldamisega, orienteerumisega kohapeal kui ka kõigega, mis reisil ette võib tulla. Turvalisuse pärast ma ühelgi reisil muretsema pole pidanud. Teatav ohutunde märkamine ja tähelepanu säilitamine kasvõi isiklike asjade suhtes käib ikka kaasas, nii nagu Eestiski. Ja tegelikult ei ole sa kunagi päris üksi – alati on hotellis, söögikohtades sõbralikke kohalikke, kes lahkelt juttu teevad või teisi üksikreisijaid. Sind ümbritsevad inimesed. Teistega kontaktis olemine on üks olulisemaid inimvajadusi. Inimesi on muidugi erinevaid: kellele sobib selline üksi puhkamine, kellele mitte. Endal on alati reisile minnes kaasas mõned head raamatud kaasteelisteks. Jutuajamised autoritega ja hea raamatu seltsis aeg lausa lendab.
Armastan väga lugeda ja kirjutada ja reisil olles on puhanud olekus ka kõige rohkem inspiratsiooni ja häid mõtteid. Mulle on see kui kvaliteetaeg iseendaga. Samuti armastan rannamõnusid, päikest nautida ja ujuda, olla oma mõtetega ja laadida akusid. Vaadata laineid, päikseloojanguid, jalutada. Selline päris aeg iseendale. Ja tavaliselt selliselt puhanuna olen pärast palju parem versioon iseendast koju jõudes ja naudin ka järgmiseid reise veelgi rohkem kaaslase või sõpradega.
Olge avatud uutele kogemustele, ideedele ja inimestele. Ja ärge kunagi eirake sisetunnet! Reisige, reisige, reisige!
Kersti Rauts
