Kas teadsid, et liiklusohutusalase teavitustööga hakati Eestis tegelema juba 80 aastat tagasi?

Aina soojemad ilmad ja paremad teeolud toovad teedele rohkem juhte. Mida enam on roolikeerajaid, seda suurem on paratamatult tõenäosus, et on ka rohkem hoolimatuid autojuhte. Kevad toob kaasa suurematel maanteedel kõrgema piirkiiruse, samas vajutavad paljud juhid peale pikka talve nagunii gaasipedaali julgemalt, sest libedust ei pea enam kartma ja puhas asfalt ahvatleb ka vähemkogenud juhte, kes lumisel-lörtsisel ajal ehk harvemini rooli taha kippusid. Autosid on meie väikese riigi teedel sadu tuhandeid, paraku juhtub igal aastal ka tuhandeid vigastatutega liiklusõnnetusi. Miks nii on? Vahest on paslik vaadata natuke ajas tagasi. Selleks, et tulevik oleks parem, on hea teada, mida ja kuidas minevikust õppida.

Alustame päris algusest. Esimene inimelu nõudnud liiklusõnnetus, mille üheks osapooleks oli auto, leidis aset 123 aastat tagasi ehk 1896. aastal Londonis. Eestisse ilmusid esimesed autod liikluspilti juba 20. sajandi algusaastail. Esimene inimohvriga autoõnnetus leidis meil aset 1908. aastal Tallinnas. Sealt sai alguse liiklusõnnetuste ja -surmade statistika. Auto kui „uue tulija“ jaoks polnud 20. sajandi alguses valmis ei jalakäijad, veoloomad ega liiklustaristu.

1930-ndad Eesti liikluses

Liikluses hukkunud isikute hulk oli Eestis tollaste andmete järgi suurem kui paljudes Lääne-Euroopa riikides. Eestis oli see näitaja iga 1000 registreeritud mootorsõiduki kohta 1938. aasta andmetel näiteks 11, samas kui nt Belgias, Inglismaal ja Taanis vaid 2–3. Seega ületas liikluses surmasaanud isikute suhteline arv Eestis mitmekordselt suurema autoliiklusega riikide õnnetuste arvu. Liiklusõnnetuste üldarv aastate jooksul küll vähenes (samas kui sõidukite üldarv suurenes), ometi oli Eesti selle näitaja poolest Läänest kaugel maas.

Autoliikluse võidulepääsu ja eduloo üheks tasakaalustavaks teguriks on olnud järjepidev ohutusalane teavitustöö. Eestis astuti esimesed sammud sellel alal 80 aastat tagasi.

1929. aastal kehtestati esimene jõuvankrite seadus ja selle rakendusmäärused. Esimesed üleriigilised liiklusmäärused kehtestati Eestis 1936. aasta sügisel. Samast ajast alates hakati järjest enam teadvustama ka ohutu liikluskäitumise propageerimise vajadust. Sellele avaldas otsest mõju kiirelt kasvav mootorsõidukite arv Eesti liikluses. Eesti autostumise taset rahvusvahelises võrdluses iseloomustavad 1938. aasta andmed, mis näitavad, et Eestis oli iga 157 elaniku kohta 1 jõuvanker, sama näitaja oli aga Soomes 82, Saksamaal 27 ning USA-s 5. Lisaks jõuvankritele kasvas Eestis, eriti 1930. aastatel peale majanduskriisi, jõudsalt ka jalgrataste arv. 1940. aastaks oli Eestis registreeritud juba üle 200 000 jalgratta.

Õnnetuste põhjused on aegade jooksul ühed ja samad

Ettevaatamatus ja hoolimatus nii enda kui teiste liiklejate suhtes põhjustasid suurema osa tollaseid raskeid liiklusõnnetusi. Sõidukijuhist tingitud õnnetuste põhjustest oli 1938. aastal Eestis suurima osatähtsusega purjusolek, seejärel tähelepanematus, hajameelsus ja ülikiire sõit. Surma või kehavigastuse tekitanud õnnetustest olid arvuliselt esikohal otsasõidud jalakäijaile.

Liikluses peituvate ohtude paremaks selgitamiseks korraldati Eestis 1938. aasta kevadel Soome eeskujul esimene üleriiklik liiklusnädal. Selle eestvedaja oli Maanteede Talitus (praeguse Maanteeameti eelkäija), kelle võimkonda kuulus mootorsõidukite ja liikluse üldkorraldus ja tehniline järelevalve. Liiklusnädala eesmärgiks oli kasvatada kodanikke läbi teavitustöö teadlikeks liiklejateks.

Okupatsioonide ja sõdadega saabus liikluskultuuri ja teadlikkuse arendamises pikem paus. Ka erakasutuses autode arv oli 1950. aastatel veel väike. Esimene sõjajärgne liiklusnädal Nõukogude Eestis korraldati alles 1958. aastal.

Halb liiklus- ja liiklemiskultuur oli suureks probleemiks ka Nõukogude Eestis. Hukkunute arv oli näiteks 1970. aastate lõikes suurem kui tänapäeval, ja seda vaatamata asjaolule, et liiklustihedus oli siis kõigest 20% praegusest. Nagu ka praegusel ajal, olid siis õnnetuste põhjused väga erinevad: vale sõidukiirus, teeoludega mittearvestamine, juhtide ja jalakäijate ettevaatamatus, viinastunud juhid jne. Alkoholijoobes juhtide põhjustatud ülirasked liiklusõnnetused olid kogu nõukogude perioodi väga terav probleem.

Liiklusõnnetused Eestis 1945–2017:

Taasiseseisvumisjärgne aeg ehmatas kurva statistikaga

Eesti taasiseseisvumisega tekkinud vabanemistungid, muutunud olud ja iganenud kontrollsüsteemid põhjustasid liiklusõnnetuste kasvu. Eesti taasiseseisvumise aasta  oli ka rekordaasta liiklussurmade osas (491 hukkunut). Esimese kümne iseseisvusaasta jooksul kaotas meie liikluses elu 3700 inimest. See on peaaegu sama inimohvrite arv, mis kaasnes Eesti Vabadussõjaga aastatel 1918–1920. Eelmisel sajandil hukkus Eesti liikluses üle 10 000 inimese. Peamisteks liiklusõnnetuste põhjusteks olid joobes sõidukijuhtimine, kiiruse ületamine ning sõidukite turvavarustuse ning helkuri vähene kasutamine. 1996. aastal jõustus liikluseeskirja muudatus, millega kehtestati nõue kasutada sõidukis lapse turvavarustust, samal aastal hakkas Maanteeamet läbi viima järjepidevaid kampaaniaid turvavööde ning helkuri kandmise propageerimiseks.

Aastakümnetega on kunagine „tapamasin“ muutunud vabaduse ja seikluse sünonüümiks ja üleüldiseks ihaldusobjektiks. Autoomaniku jaoks sümboliseeris see võimalust minna millal tahes ja kuhu tahes võrdlemisi kiirelt ja mugavalt. Luksusesemest on tänapäeval saanud aga tarbeese, mis on suuremal osal töötavast elanikkonnast isiklikus kasutuses. Üldiselt nõuab tava-autosõit tänapäeval vähe erilisi füüsilisi eeldusi ning enamik inimesi on selleks võimelised. Siiski on juhi enesekontrolli faktorid (inimlikud eksimused) siiani peamiseks liiklusõnnetuste põhjuseks (80%).

Tulevik toob huvitavaid arenguid

Liiklusjulgeolek sõltub keerukast meetmete ja poliitikate kompleksist. Suure osa õnnetustest põhjustab jätkuvalt inimlik tegur ehk inimlik eksimus. Lähitulevikus loodetakse seda momenti minimeerida tehnoloogia abil ehk isejuhtivate autode kasutuselevõtuga. Selle eel tuleb läbida veel ka ajajärk, kus liikluses peavad samal ajal koos toime tulema ühekorraga nii isejuhtivad kui ka inimjuhitavad autod. Liiklusõnnetuste põhjustena on lisandunud kõrvalised tegevused autoroolis ning sõidukijuhtide väsimusest tulenevad ohud.

80 aastaga on autotranspordi osakaal, maht ja tähtsus sadades kordades kasvanud, ohvrite arv aga jäänud arvuliselt paljuski samasse suurusjärku. Inimesed on kohanenud autoliiklusega, kuid momendid, mis vajavad teadvustamist turvalisuse ja ohutuse tagamise seisukohalt on jäänud samaks.

20. juulil avatakse Maanteemuuseumi rekonstrueeritud masinahall, kus avatakse ekspositsioon pealkirjaga „Masinate valitsemine“. Üks osa sellest on liiklushariduskeskus, nii et lisaks uhkete ja huvitavate masinatega tutvumisele saab tutvuda füüsika põhitõdedega liikluses, näha, mida ja kuidas teha liiklusõnnetusepaigas jpm. Masinahall valmib Maanteeameti ja EAS-i piirkonna konkurentsivõime tugevdamise meetme ühisrahastuse toel.