5 põnevat fakti helkuri kohta
12. oktoobril algas Maanteeameti, Politsei- ja Piirivalveameti ja teiste toetajate koostöös helkurkampaania “Olen silmapaistev”. Sel aastal keskendub kampaania kõikidele erinevatele viisidele, kuidas ennast pimedas liigeldes nähtavaks teha.
Esmaspäeval ootab aga Seesam kindlustus jalakäijaid ja rattureid Tallinna kesklinnas asuva Meloni kaubamaja ees olevalt suurelt reklaampiilarilt võtma helkurit. Aktsiooni käigus muutuvad 500 liiklejat pimedas nähtavaks. Kõik, kes tahavad end pimedal ajal nähtavaks teha on oodatud esmaspäeval, 24. oktoobril alates 15:00 Meloni kaubamaja juurde, kus reklaampiilarile kleebitakse 500 helkurit linnarahvale võtmiseks.
Kas sina teadsid, et helkuri loomise idee on inspireeritud kassi silmadest? Toome lugejateni 5 põnevat fakti helkuri kohta.
- 1934. aastal patenteeris Nottinghami teetööline Percy Shaw maailma esimese helkuri, mille loomise idee tekkis tal öösel valgustamata teel sõites. Nimelt märkas mees, et teepervel seisva kassi silmad peegeldavad autotulede valgust. Sarnane omadus, peegeldada silmadele langenud valgust, on ka paljude süvaveekalade ja maismaakiskjaliste silmadel.
- Esimene helkur kujutas kummist raamiga ääristatud marmorklotsi. Mõni aasta hiljem ühendati omavahel kaks leiutist – plast ja helkur – ning marmorist helkurid vahetati välja plasti vastu. 1947. aastal võeti n-n kassisilmad maanteedel kasutusse, selle leiutaja pärjati aga Briti impeeriumi ordeniga, sest sündinud oli teed rajav innovatsioon liiklusohutuse valdkonnas.
- Eestis on helkuri kandmine kohustuslik. Seadus ütleb: „Halva nähtavuse korral või pimeda ajal kõnniteeta ja valgustamata teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat.”
- Et helkur säraks, peab talle peale paistma valgus, sest helkur peegeldab talle peale paistvat autotulede valgust. See efekt on parim pimeda ajal. Samas on sügisesed ja talvised päevad pimedad ja sompus, seega pole helkuri kandmine ka päevasel ajal üldsegi halb mõte.
- Varasemates kampaaniates on Maanteeamet rõhutanud helkuri kandmise vajadust maanteel vasakpoolsel teepeenral kõndimisel ning andnud sellest tulenevalt soovituse kinnitada rippuv jalakäijahelkur 50-80 cm kõrgusele maapinnast. Tegelikult varitsevad ohud ka linnakeskkonnas. Ülekäigurajal, kõnniteel või bussitaskus oodates, aga ka maanteel teed ületades ei paista vaid ühele kehapoolele kinnitatud reflektor sõidukijuhile piisavat hästi ning tal ei jää aega ohuolukorrale adekvaatselt reageerida. Sestap on soovituslik kanda korraga mitmeid eri funktsiooniga valgustpeegeldavaid tooteid.
Monika Kuzmina
