Andres kanepi: rattakiivri kandmine on sama loomulik kui autos turvavöö kinnitamine
Rattahooaeg on täies hoos ning soojad suvepäevad täidavad linnatänavad ja maanteeäärsed sadade ja tuhandete rattaspordi sõpradega. Minu kui iga päev rattaid müüva spetsialisti jaoks tähendab see ennekõike kibekiiret rattamüügi ja -hoolduse hooaega. Samas on see ka aeg, mil pea üle päeva tuleb lugeda uudiseid ratturitega juhtunud liiklusõnnetustest. Eelmisel aastal sai näiteks Harju maakonnas vigastada 92, Tartumaal 31 ja Pärnumaal 25 jalgratturit ning sellel aastal on need arvud praeguseks vastavalt 40, 13 ja 10.
Hawaii Expressis on juba ligi 15 aastat kehtinud põhimõte, et kiiver kuulub jalgratta põhivarustusse. See tähendab, et ükski rattaostja ei tohiks väljuda poest kiivrita, kui tal just kiiver kodus ootamas ei ole – on ju kiiver ratturile täpselt samasugune turvavarustus nagu autojuhtidele turvavöö.
Lühikesi otsi autoga sõites ei teki küsimustki, et milleks ma kilomeetriks-kaheks turvavöö peale panen? Ja seda mitte seepärast, et saame turvavööta trahvi, vaid seepärast, et tegemist on elementaarse ohutusabinõuga.
Ainult sportlastele?
Ometi kiivrisse nii ei suhtuta. Pikki aastaid on kiivrit peetud üksnes spordivarustuseks, mida linnatänavatel rattaga liigeldes vaja ei ole. See ei ole sugugi üllatav, sest kaua aega müüdi Eestis ainult sportlikke kiivreid. Tänapäeval on valik aga tohutu lai – kiivrid on muutunud moeaksessuaarideks ning saadaval on nii kootud, kangast kui ka nahast kattega stiilseid peakatteid.
Liiklusseadus ütleb, et kiiver on kohustuslik alla 16-aastastele ratturitele. Paljud arvavad, et see tähendab, et kiiver on vajalik ainult lastele, kes alles õpivad rattaga sõitma. Eriti kurvaks teeb see, kui kiivrit ei kanna lapsevanemad, kes saadavad rattasõidul oma lapsi. Nii annavad nad tahtmatult oma võsukestele signaali: kiiver on lastele – kui saad suureks, siis võid ka kiivrist loobuda.
Seadus ju lubab
Tegelikult on pea ja mõistus kallid ju kõigile, mistahes vanuses inimesega tegu. Lapse vigasaamine või hukkumine on kohutav, aga ema, isa, vanavanema või hea sõbra kaotus ei ole sugugi väiksem tragöödia. Vaadates, kes satuvad liiklusõnnetustesse, tuleb tõdeda, et lapsed ei ole sugugi mitte peamine ohustatud sihtrühm.
Kriitikud küsivad seepeale, et kas minu arvates peaks siis muutma kiivri kandmine kõigile ühetaoliselt kohustuslikuks. Seda ma ei väida. Riigid, kus jalgratturid on liikluses vaat et aktiivsemad osalised kui autojuhid, pole seda eesmärki saavutanud käskude ja keeldudega – pigem ikka luues hästitoimivaid kergliiklusteede võrgustikke, mis võimaldavad ratturitel ja autojuhtidel liikluses kõrvuti turvaliselt eksisteerida.
Küll aga tahaksin pöörduda kõigi rattasõprade poole üleskutsega. Küsige endalt iga kord sadulasse istudes: „Kui kallis on mu elu, toimiv keha ja pea minule ning minu lähedastele?“
Ükskõik, kui kehvasti või kergelt läheb juhusliku äparduse tagajärjel teie rattaga – tõenäoliselt on võimalus see ära remontida või asendada. Inimesi aga ei asenda.
Alvar Kanepi
Kristiine Hawaii Expressi juhataja
