LUGEDES NUTMINE LUBATUD, AITAMINE AGA VÄGA VAJALIK! Meie Eestimaa laste lood, kes kõik vajavad meie kõigi abi!

Me võime ju silmad sulgeda ja elada pealtnäha õnnelikku elu, kuid see ei tähenda, et halba pole olemas. Hea lugeja, kas sa oled mõelnud, miks paljud Eesti lapsed turvakodusse satuvad?

Turvakodud töötavad ajutise varjupaigana, osutades abi, tuge ja kaitset vägivalla või konfliktide tõttu ohtu sattunud ja peavarju ning hoolitsuseta jäänud lastele, noortele ja vajadusel ka emadele lastega.

Turvakodu on tõenäoliselt ainus koht, kuhu saab laps ja noor minna nii vaimse kui füüsilise vägivalla eest peitu – turvakodu eesmärk on lapsi kaitsta.

Lugedes järgnevaid meie oma Eestimaa laste lugusid, on nutmine lubatud aga nende kõigi ja teiste abivajajate laste aitamine võiks olla meie kõigi ühine suur südamesoov. Head inimesed, kutsun üles toetama kõiki Eestis tegutsevaid turvakodusid. Samuti on kõigil võimalus liituda Heategevusfond.ee keskkonnaga  kõikide nende laste aitamise eesmärgil. Püsivate toetajate abil on vanemliku hoolitsuseta lastel võimalus tuge saada ja tunda end võrdväärsena tavalises peres kasvavate eakaaslastega – mitte ainult jõulude ajal, vaid aasta ringi. Heategevusfond püüab pakkuda turva- ja asenduskodus kasvavatele lastele kindlustunnet, heakskiitu ja sõprust, mis aitab tugevdada nende eneseusku, kujundada positiivseid väärtushinnanguid ja õpetada suhtuma iseendasse ja ümbritsevasse armastusega. Kõik fondile annetatud raha läheb otse edasi laste toetuseks.

Ehk me tõesti ei suuda üksi kõiki aidata aga kõik koos suudame neid lapsi kindlasti aidata. Esimene samm aitamise suunas on avada oma silmad ja süda abivajavatele lastele.

Toome teieni Heategevusfond.ee abiga Eesti turvakodude töötajate räägitud laste lood.

• 10-aastane Vladislav pakkis ühel hommikul ühte kilekotti oma mänguasjad ja teise õpikud, otsis ise üles turvakodu ja teatas: “Mina ei ela enam koos isaga!” Selgus, et poisi isa tarvitab narkootikume ja lööb last tihti. Vladislavi ema oli lapse kasvatamisest loobunud juba aastaid tagasi. Niikaua kui kohus poisi hooldusõiguse üle otsustab, elab ta varjupaigas. Praeguseks on Vladislav siin olnud juba viis kuud.

• Politsei tõi varjupaika 5-aastase Jelena ja 3-aastase Dmitri, kelle ema jättis lapsed korteris sageli ilma valveta. Kui Dima oli vaevalt 2-aastane, kukkus ta viienda korruse aknast alla. Õnneks jäi poiss ellu ega saanud suuremat viga.

• 4-aastane Kunnar astus turvakodu uksest sisse koos vanemate ja õega. Poisi ema ja isa ütlesid, et nad ei taha enam Kunnari vanemad olla.

• 4-aastane Mari toodi varjupaika sotsiaalmajast. Lapse ema ja isa olid alkoholi tarvitanud juba mitu päeva järjest, laps oli söömata ja hoolitsemata. Praegu on Mari koduks turvakodu.

• 15-aastane Kalle tuli turvakodusse ise. Ema leidis endale uue elukaaslase ja viskas teismelise poja kodust välja, sest seal pole enam piisavalt ruumi.

• 13-aastane Stella astus ühel päeval koos emaga turvakodu uksest sisse. Ema ütles, et tal on depressioon ja ta ei suuda enam tütrega tegeleda. Stella jäi turvakodusse hea meelega.

• 5-aastase Martini tõid turvakoju tema vanaema ja tädi. Martini ema on teadmata kadunud ja keegi lapse lähedastest ei taha teda hoida ja kasvatada.

• 16-aastane Signe elab turvakodus igal kuul kolm päeva seetõttu, et käib psühhiaatriakliinikus psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtul. Signe kodune elu on nii raske, et ta ei taha enam elada.

• 3-aastase Pauli narkomaanist ema on arestimajas eeluurimise all.

• 9-aastane Linda, 7-aastane Elle, 5-aastane Taavi, 3,5-aastane Raul ja 1,5-aastane Kadri elavad turvakodus koos emaga juba neli kuud, sest nende kodu põles maha.

• 9-aastane Kaili, 7-aastane Roland ja 3-aastane Lea elavad koos emaga turvakodus juba viis kuud. Laste ema jäi töötuks ja otsib uut töökohta, käies koolitustel. Perekonnal on mitu SMS-laenu, mis tuleb tagasi maksta.

• 5-aastane Mari elab turvakodus juba kuus kuud. Tüdrukuke ütleb, et kardab oma emmet, kui too muutub zombiks. Mari ema joob ja tarvitab narkootikume. Sellest hoolimata ootab väike Mari oma emmet iga päev aknal ja igatseb koju.

• 16-aastane Kadi, 2-aastane Pille ja nende ema lausa jooksid turvakodu väravast sisse – oli näha, et neil oli kohutav hirm. Ema elukaaslane oli ähvardanud nad maha lasta. Pere elab seni turvakodus, kuni saavad oma eluruumi, nad ootavad, et kohus määraks arestimajas olevale mehele lähenemiskeelu.

• 12-aastane Ruta tuli turvakodusse sotsiaaltöötaja saatel. Ehmunud tüdruk hoidis arglikult seina ligi – tema kasuisa oli teda seksuaalselt väärkohelnud.

• 9-aastane Aino ja 5-aastane Raiko tulid turvakodusse koos emaga, kellel oli suur sinikas silma all. Naine näitas oma verevalumeid täis kõhtu. Ema elukaaslane oli teda peksnud laste nähes. Naine tegi politseisse avalduse.

• 5-aastase Miku ema suri aasta eest uimasti üledoosi tõttu, tema alkohoolikust kasuisa ei ole lapsest huvitatud ja on teda aasta jooksul varjupaigas vaatamas käinud vaid üks kord. Mikk on sõnakuulelik ja tore poiss, kes on vaatamata vägivaldsele minevikule abivalmis ja heasüdamlik laps. Talle leiti varjupaigas viibimise jooksul ka tore hoolduspere, kellega Mikk väga hästi läbi saab.

• 2,5-aastase Jevgeni ema kaob kaootiliselt 2-3 nädalaks kodust ära, isa küll üritab lapse eest hoolitseda, kuid kaotas võlgade tõttu kodu ja tööd leidmata tõi lapse ise varjupaika. Hetkel on selle toreda ja isa järele nutva poisi saatus lahtine, tema juhtumit alles hakatakse sotsiaalhoolekande osakonna poolt korraldama.

• 15-aastase Diana vanemad lahutasid, kui tüdruk oli 7-aastane. Mõlemal vanemal on vanemaõigused alles, kuid kumbki ei soovi “üle pea kasvanud” probleemse teismelise kasvatamisega tegeleda ning laps pendeldab ema ja isa vahet. Diana pole sel aastal kooli jõudnud, hulgub öösiti ja sageli ei jõua koju magama. Diana suhted nii isa kui emaga on ääretult pingelised, ka ametnike nähes loobivad vanemad üksteise suunas süüdistusi ja karjuvad enesevalitsust kaotades roppusi.

• 3,5-aastase Kristoferi 19-aastane Tallinnasse kolinud ema on üliõpilane. Ta käib tööl, aga ei leia lapsele lasteaiakohta – pealegi lõpeb ta töövahetus õhtul kell kümme. Ema on korduvalt jätnud lapse koju üksi ja järelevalveta, viimati kutsusid naabrid hüsteeriliselt nutvale ja janu käes kannatavale lapsele politsei, kes poisi varjupaika toimetas. Noor ema, kes süüdistab oma hädades pealinna sotsiaalhoolekande süsteemi, on last käinud vaatamas ainult korra, öeldes, et kooli ja töö kõrvalt ei jää tal selleks lihtsalt aega.

• 9-aastase Daniili ema on 6. kuud politsei poolt tagaotsitav, poiss pole sel õppeaastal kooli jõudnud. Politsei tõi lapse varjupaika umbjoobes naabri juurest ja turvakodus viibib ta juba neljandat korda. Lastekaitse alustas vanema kasvatusõiguste piiramist kohtu kaudu.

• 1,8-aastane Serjoža ema on alkohoolik, kes jätab lapse tihti üksi. Ta on varjupaika sattunud juba mitu korda. Tõenäoliselt ootab seda ema ees vanemlikest õigustest ilmajätmine.

• 2-aastane Kolja käis koos emaga tuttaval külas, ema läks mantlit selga panema ja jäigi. Mõne aja elas Kolja tuttavate juures, aga ema ei tundnudki enam poisi vastu huvi. Varsti saab ta endale asenduskodu.

• 15-aastane Nelli tuli varjupaika ise. Tema ema ja võõrasisa olid Jehoova tunnistajate koguduse liikmed. Ema oli ära keelanud igasuguse suhtlemise teiste lastega ja osavõtu kooli üritustest ning Nelli oli sunnitud mitu korda kooli vahetama. Nüüd Nelli enam usukoosolekutel ei käi, ta on kogudusest välja visatud. Ta on varjupaiga eluga rahul.

• 11-aastane Veronika elas emaga Venemaal. Pärast ema surma tõi isa tütre Eestisse. Veronika elas neli kuud isa ja vanaemaga, kes mõlemad kuritarvitasid alkoholi. Laps jutustas oma elust hirmsaid lugusid – näiteks ähvardas vanaema teda kirvega. Tüdruku tõid varjupaiga naabrid.

• 5-aastane Lenne ja 2-aastane Maria on õed, kellest üks on turvakodus olnud sünnist saadik ja teine enamiku oma teadlikust elust. Nad toodi lastekodusse kiirabiga pärast seda, kui ema oli saanud üledoosi. Ema neid vaatamas ei käinud, kuigi Lenne küsis ta järele kogu aeg. Tänaseks on õed turvakodus juba teist korda. Neile õnnestus leida hoolduspere, ent paraku otsustasid nood inimesed nädala möödudes, et annavad ikka lapsed tagasi, kuna nendega on liiga palju tegemist.

• 3-aastane Marko on turvakodus olnud üle aasta. Ta on väga südamlik ja tore poiss, kes suudab tähele panna rohkem kui paljud täiskasvanud. Üle kõige tahaks ta endale oma ema, kes oleks ka päriselt ema, mitte ainult selle pärast, et ta lapse sünnitanud on. Marko bioloogiline ema käib tal külas umbes kord kolme kuu jooksul. Ent ometi kaebas naine edasi kohtuotsuse, mis võttis temalt ära vanemlikud õigused. Nõnda ei ole Markol praegu mingit võimalust saada endale uut perekonda. Ja nüüd ootab poiss edasi, kasvades ja lootes, et ühel päeval astub uksest sisse ta tõeline ema, kes poisi koju kaasa viib.

• 3-aastane Liisu tuli turvakodusse ajaks, kuni tema ema on psühhiaatriahaiglas ravil. Liisu on väsinud olemast kogu aeg isa ja ema vahel. Tal on küll perekond, aga see on katkine. Liisul pole möödunud päevagi, mil ta poleks näinud, kuidas ema lüüakse. Liisu ei tea, kas uskuda ema või isa. Praegu ootab ta pikisilmi, et arstid “emme südame ära parandaksid”, nagu ta ise ütleb.

• 2-aastase Janeki ema on narkomaan. Kui ta lastekodusse toodi, seisis poiss keset tuba ja vaatas ammuli sui mänguasjariiulit. Selgus, et ta ei olnud kunagi varem mänguasjadega mänginud. Jaan ei mäleta oma ema, sest lastekodusse tulles ei osanud ta veel rääkidagi. Kuna mõnda last käivad vanemad vaatamas, siis ootab ka Janek alati, millal teda vaatama tullakse… Ent ema ei ole teda kordagi lastekodus vaatamas käinud.

• Kooliealised Pille, Andres, Tanel ja Triin said lastekodusse tulles kodust kaasa võtta ainult kõige vajalikumad asjad, mille hulgas oli ka … kass. Nende ema oli läinud uue elukaaslase juurde elama ja lapsed jäid vägivaldse alkohoolikust isa juurde. Lapsed kartsid isa väga. Ema andis aina lubadusi, et tuleb tagasi ja lapsed uskusid teda. Aga ema ei tulnud. Lapsed ei tahtnud ilma emata kodus olla. Alguses, kui ema ära kolis, käis ta lapsi üsna sageli vaatamas. Aga siis tuli ta aina harvem. Lapsed kartsid isaga üksi kodus olla. Koolitööd jäid tegemata ja lapsed hooletusse.

• 4-aastane Maia ja 6-aastane Eero toodi lastekodusse haiglariietes, alatoidetuna, hoolitsemata ja hirmununa. Lastekaitse oli läinud vihje peale perekonda kontrollima. Ust koputusele ei avatud. Sisenedes selgus, et lapsevanemad olid narkouimas ega reageerinud millelegi.

• 20-aastane Andres õpib teist korda põhikooli viimases klassis ja elab varjupaigas. Kui Andres esimest korda 9. klassi lõpetas, sai ta “valge tunnistuse” – hoolimata sellest, et tegelikult läks tal koolis päris hästi. Kuna tolle tunnistusega ei olnud Andresel väikelinnas midagi peale hakata, otsustas ta minna teist korda koolipinki nühkima, et põhikool tavalise õppekava alusel lõpetada. Kooli kõrvalt käib tubli noormees tööl, pidades kahte töökohta. Lastekodusse sattus Andres koos oma viie venna ja õega siis, kui ta oli 5- või 6-aastane. 13-aastaselt visati poiss koos oma vanema vennaga lastekodust käitumisprobleemide tõttu välja. Nüüd elab Andrese vend oma elu, aga Andres on jäänud varjupaiga majja – käib koolis ja tegeleb hobi korras kokkamisega, mille peale tal on annet.

• 15-aastane Erika ja 14-aastane Imbi on õed. Erikal on tunnistusel enamasti viied, sekka eksib mõni harv neli. Eelmises koolis oli tal tunnistusel isegi “1” ja ta oli klassi häbipostis põhjuseta puudumiste tõttu. Nüüd õpib Erika väiksemas koolis ja väiksemas klassis ning tal ei ole mitte ühtegi põhjuseta puudumist. Erikale meeldib väga kirjutada, ta peab hoolsalt päevikut. Tüdruku üks lemmiktegevusi on lugemine – ta loeb eriti pakse raamatuid ja võib seda teha terve öö ja päev järjest! Erikale meeldib Harry Potter ja tema eluunistuseks on leida oma poiss. Imbi tunnistusel leidub nii viisi, neljasid kui ka kolmesid, kuigi mida aeg edasi, seda rohkem on vaid häid hindeid. Imbile meeldib oma juukseid soengusse sättida ja meikida. Varem, kui tal veel oma meigikomplekti ei olnud, värvis ta silmalaud roosa markeriga üle – oli ilus küll ja püsis kaua peal ka! Praegu on Imbil mitu meigikomplekti. Talle meeldib Rate’is suhelda ja oma poiss olevat tal juba ammu olemas. Erika ja Imbi sattusid varjupaika pärast ema surma, sest isa ei saanud nendega üksi hakkama. Varjupaiga tee oli tüdrukutel selge aga juba lasteaiast peale – kui vanemad neile vahel õhtul järele ei tulnud, siis toodi nad varjupaika. Kui tüdrukud hakkasid koolis käima, võeti nad kasuperre, kus nad elasid üle nelja aasta. Aga kasuema hakkas üht õde rohkem hoidma kui teist ja teisel oli seal halb olla. Nii jäidki nad elama juba tuttavasse kohta, varjupaika. Ja neil läheb praegu hästi.

Hea lugeja, need lapsed vajavad meie kõigi abi! Aitäh sulle juba ette, kui leiad võimaluse toetada mõnda Eesti turvakodu, kes on tihti nende laste ainus võimalus tunda ennast turvaliselt ja kaitstult!

• Monika Kuzmina, GoodNews peatoimetaja