Avaleht Reis&Puhkus Vulkaanide, kilpkonnade ja möiraahvide keskel Costa Ricas
Vulkaanide, kilpkonnade ja möiraahvide keskel Costa Ricas
Reis&Puhkus
0

Vulkaanide, kilpkonnade ja möiraahvide keskel Costa Ricas

0
Villa de Oros
Villa de Oros

Estraveli Lääne-Eesti piirkonna müügijuhi Pille reis Costa Ricasse oleks kujunenud hoopis teistsuguseks, kui lennuk Atlantast San Jose’sse ei oleks 4 tundi hilinenud. Hetkeemotsioonidele vastavalt ümber tehtud reisiplaan tunduski seikluslikum ja vabastavam idee. Ikkagi puhkus ju! Pille seiklustest Costa Rica rannaliivadel, vulkaanijalamitel ja kilpkonnade otsingutel saadki lugeda altpoolt.

San Jose lennujaamast rendiautot võttes pakuti meile korduvalt lähedalasuvate hotellide nimekirja ja võimalust enne autorooli istumist reisist välja magada, kuid jäime endale kindlaks ja otsustasime kohe öösel teele asuda. Liiklus oli hõre, taevas siras peaaegu et täiskuu ja meeleolu oli reibas. Ajavahet arvestades oli Eestis hommikutund, mistõttu polnud meil ka erilist und. Tee oli hea – uus, hästi märgistatud, päris kiirtee. Omavahel arutasime, et selliste teeoludega jõuame kindlasti kiiremini kui 4,5 tunniga reisi sihtpunkti, milleks oli Kilpkonnarand ehk Playa Tortuga.

Varahommikune Costa Rica

Üsna pea jõudsime surfarite ja pidutsejate meelislinna Jacosse, kus otsustasime veidi keha kinnitada. Hoolimata sellest, et kell oli 3 öösel, polnud probleem leida restorani, kus end mõnusalt ainsate külalistena sisse seada. Kuna me lennu hilinemise tõttu ammu süüa polnud saanud, tellisime ikka korralikud eined. Praadi nähes tabas meid aga tõeline üllatus – nii suurt portsjonit poleks küll osanud oodata! Kõht sai meeletult täis ja toit maitses imehästi! Ja mis peamine – arve ei olnud üldsegi suur.

Kohalik külaelu
Kohalik külaelu

Jacost lõuna poole liikudes kulges tee läbi kohalike külakeste. Ka teeolud hakkasid vaikselt muutuma – mõni lõik oli kehvem, teine parem, tee ise muutus aga oluliselt kitsamaks. Tund-tunnilt ilmus tänavatele üha rohkem inimesi. Lisaks autodele liikusid sõiduteedel ka jalakäijad, jalgratturid ning koduloomad – külad olid ärganud! Meie sõidutempo muutus seetõttu muidugi palju aeglasemaks ja kohtasime üha rohkem liikluspiiranguid. Nüüd mõistsime, et siin riigis ei loeta vahemaad mitte kilomeetrites, vaid tundides, mis kuluvad selle vahemaa läbimiseks.

Hommikul kell 6, mil jõudsime suvaliselt valitud ööbimiskohta, säras taevas päike ja sooja oli juba 28 kraadi. Villas de Oros kuldses keskeas majaproua oli õnneks ärkvel ja äärmiselt üllatunud nii varajasel hommikutunnil saabuvate öömajaliste üle. Kuna meie reis oli planeeritud madalhooajale, siis majutuse leidmisega probleemi ei olnud. Vastupidi, mitmes hotellis ja villas olime ainukesed külalised. Saime tunda erilist tähelepanu ja nn privaatbasseinides mulistamist.

Suurest ajavahest tingituna oligi kogu meie reisirütm selline, et tavaliselt läks hommikul varakult uni ära ja nii oligi hea kohe enne päikesetõusu teele asuda. Ühtlasi saime võimaluse näha, kuidas algab päev Costa Ricas. Osa inimesi kiirustas tööle, kuid oli ka neid, kes suundusid hommikupalvusele. Kuigi väljas oli veel hämaravõitu, paistsid tuledesäras kirikud kohe eriti silma. Läbi avatud uste oli näha, et vaatamata varasele hommikutunnile oli kirikus palju rahvast.

Kilpkonnast möiraahvini

Esimene päev möödus rahulikus tempos – sõitsime Kilpkonnaranda ehk Playa Tortugasse, et seal veidi ujuda ja päevitada. Loomulikult olime me hommikul kell 8 ainsad rannalised. Mitme kilomeetri laiune privaatrand hellitas meid oma laiskade lainete ja sooja liivaga – mõnus!

Möiraahv
Möiraahv

Rahututena kolasime inimtühjal rannal ringi ja otsisime märke kilpkonnadest. Lõpuks leidsimegi liival kilpkonnade teeraja, mis kinnitas, et nad tõepoolest ongi siin! Öist vaatlust me siiski ei korraldanud, vaid olime rahul teadmisega, et kusagil meie lähedal nad oma igapäevast elu siiski elavad. Ruttamata, rahulikult ja täiesti omas rütmis.

Järgmisel varahommikul äratas meid vali möiraahvi kisa. Ahv oli otsustanud end meile esitleda ja mitte ühekordselt vaid lausa igal hommikul. Ja enamasti ühel ja samal ajal. Äratuskella kui niisugust polnud vajagi :)

Pikk tee Corcovado rahvuspargini

Kuna oleme loodushuvilised, siis oli meil plaani võetud ka Corcovado rahvuspargi külastamine.

Corcovado rahvuspargis
Corcovado rahvuspargis

Teekonda Corcovadosse tuleb alustadaPuerto Jimenezist. Seal tuleb vormistada luba rahvusparki sisenemiseks ning selle eest pangas tasuda. Kõigepealt registreerisime oma soovi külastada rahvusparki ja saime paberkinnituse, mille alusel saime mõned kilomeetrid eemal pangas makse sooritada. Makse tehtud, sõitsime uuesti tagasi pargi esindusse, kus väljastati nn päris luba parki sisenemiseks. Alles seejärel saime alustada oma teed Corcovado poole kindla teadmisega, et meid vihmametsa ka sisse lubatakse. Ajakulu kogu asjaajamises oli korralik, mida toetas suuresti pangas olnud järjekord. Oh, kuidas tundsime puudust erinevatest e-lahendustest! Kuid hoolimata kõigest ei kaotanud me hetkekski lootust ükskord ikkagi kohale jõuda.

Teel tegime vahepeatuse ühes vägagi kohalikus söögikohas. Söök oli maitsev ja lisaks õnnestus meil rõõmustada ka pererahvast – väidetavalt olime meie esimesed eestlased, keda nad kohtasid. Pakuti traditsioonilist kohalikku sööki, mis valmis kahest telliskivist kombineeritud lõkke-pliidil ja sisaldas keedetud riisi, sooja oakastet ja värsket salatit. Kõhud täis, jätkasime oma teekonda üle mägede ja läbi jõgede rahvuspargi suunas. Jõed ei olnud küll sügavad, kuid tundsime siiski rõõmu, et olime rendiautoks just džiibi valinud.

Vaikne ookean
Vaikne ookean

Ja juba laiuski meie ees suurte vahuste lainetega Vaikne ookean, rannal suured ujumist keelavad sildid. Ookeani lained on teatavasti kõrged ja vee tagasitõmme ohtlik. Teekond vihmametsani jätkus nüüd 3,5 km jooksul mööda randa ja suundus siis taaskord vihmametsa sügavustesse. Ja nii see matkarada seal lookles – vahepeal rannas, siis jälle vihmametsas – saatjaks kas siis lainemüha või muud loodushääled! Tegelikult on Corcovadosse kohalejõudmiseks on olemas ka lennuvariant. See on peaasjalikult mõeldud küll neile, kes ei pelga pisikeste kohalike lennumasinatega lendamist.

Ideaalis tasub kohale saabuda lõunaks ning seejärel jalutada 3,5 km rahvuspargi “ukseni”. Seejärel tasub võtta endale ööbimiseks mõnus lodge ning minna varavalges metsa uitama. Kuna reisisime vihmaperioodil, saime ka pea iga päev väikese sahmaka vihma.

Õnneks sadas aga reeglina pärastlõunal või öösiti, mis ei takistanud meil rannamõnusid nautimast. Ühel ööl sähvis ja sadas küll nii hullult, et järgmisel hommikul toimuma pidanud vaalasafari lükati paar tundi edasi. Väike ootamine tasus end kuhjaga ära – vaalad ja delfiinid olid kohal ja meie süda jäi rahule.

Reggae rütmides värvikirev Cahuita

Cahuitas
Cahuitas

Ühel kenal pühapäeval saabusime Cahuitasse. Kui siiani olime olnud positiivselt üllatunud, kui puhas on Costa Rica, siis Kariibi poolel hakkasid silma riivama prügised teeperved. Samas, inimesed olid ikka endiselt sõbralikud ja meeldivad, eripäraks vast ehk see, et Kariibi piirkonnas on näha rohkem reggae-mehi. Elu kulgeski sellises mõnusas ja laisklevas tempos, parasjagu, sujuvalt, kiirustamata….

Cahuita on üks mõnus väike külake, kus rannamõnude nautimiseks on võimalik valida kas valge liivaga Playa Blanca või musta liivaga Playa Negra rand. Meie peatuspaigaks oli lopsaka taimestikuga ümbritsetud lodge, kus ilusad õied lausa kutsusid end pildistama. Samuti tegime tutvust erinevate lindude-loomade, konnade ja sisalikega. Liblikad olid samuti erakordselt ilusad, säravad ja suurte tiibadega. Alguses me ei saanudki päris hästi aru, kas tuule käes lendleb mõni restorani salvrätik või on see hoops kirju liblikas Meie saime igal juhul suure elamuse selle paiga värvikirevast loodusest! Tegelikult võib julgelt öelda, et Costa Rica ongi nagu üks suur looduspark!

Seiklused vulkaani jalamil

Kogu reisi jooksul hoidis meid ärevil teadmine, et reisi viimased päevad veedametegevvulkaani Arenali jalamil. Alguses ei tahtnud suitsev iludus end meile eriti näidata, kuid ühel hommikul oli kogu vulkaan pilvitu taeva taustal oma täies hiilguses kenasti näha! Tõepoolest, ta suitseski veidi, kuid tuld õnneks välja ei sülitanud.

Arenali vulkaan
Arenali vulkaan

Vulkaani jalamil on tegevusi, millega aega veeta, üsna palju. Võid ronida seiklusrajal või nautida vaateid trossidel liikuvas vagunis, jalutada rippsillal või külastada liblikate muuseumi, matkata vulkaani kraatri lähistele või lasta end üllatada erinevatel kuumaveeallikatel ja koskedel.

Meie otsustasime minu kõrgusekartuse proovile panna Ecoclide seiklusrajal. Selles pargis oli kokku 15 erinevat rada, neist kõige pikem lausa 430 meetrit pikk. Oi kui mõnus oli pikalt vihmametsa kohal liuelda ja ise oma sõidukiirust reguleerida! Kõrgusekartus ununes peale mõne raja läbimist ja viimased laskumised olid juba vägagi nauditavad! Boonusena pakkus Ecoclide seikluspark Tarzani-hüpet, millest mina küll loobusin, kuid osalejate sõnul oli just see kirsiks tordil.

Matk Catarata joa äärde oli päris hea treening – kõigepealt treppidest alla jõe äärde ja pärast mööda mäe külge tagasi üles. Ronimist oli küll palju, kuid vaade tasus selle kuhjaga.

Hea teada

  • Ecoclide seiklusrajal
    Ecoclide seiklusrajal

    Kuna enne reisi olin lugenud, et ilusaimad rannad asuvad just Guanagastes, siis tegime väikese ringi ka selles piirkonnas, et veenduda, kas loetu vastab tõele. Kinnitust leidis taaskord tõsiasi, et inimeste arvamused on erinevad. Guanagaste piirkond on Costa Rica üks kuivemaid, sest siin on vähe vihmametsi, pigem tasasem maa, ja selle võrra on siin ka rohkem päikest. Playa Flamingo ja Playa Conchal ei hiilanud küll silmipimestavalt ereda rannaliivaga, kuid olid meeldivalt väherahvastatud ja mõnusad paigad ujumiseks.

  • Reisi planeerides oli meie eesmärk näha nii Vaikse ookeani kui ka Kariibi mere äärseid paiku. Teekond üle mägede oli üheltpoolt põnev kui ka hirmuäratav. Mägesid ületades nägime hoopis teistugust Costa Ricat – orgudes laiuvate kookospalmide- ning kohviistandustega. Kel huvi, saab sinna ka sisse põigata ja ekskursiooni paluda. Ja mägedesse matkama minnes arvestage kindlasti suurte temperatuuride kõikumisega. Meie sattusime + 34 kraadisest soojusest ühtäkki +9 kraadilisse jahedusse. Prrr, see oli küll külm!
  • Hotelli soovitan valida La Fortuna keskusest veidi eemale, isegi kuni 7-10 km kaugusele. Seal piirkonnas leidub nii mõnusaid spaahotelle kui ka erineva tasemega lodge.
  • Selles piirkonnas näiteks on palju meilegi tuttavaid ketihotelle, mis kõik pakuvad kaunist vaadet ja luksuslikku äraolemist.
  • Ammu pole enam riigist väljudes pidanud lennujaamamaksu maksma. Costa Ricast lahkudes on kohapeal tasutav maks 30 USD reisija kohta.

Kokkuvõttes jäin kogetuga rahule ja sain palju unustamatuid uusi emotsioone. Julgen soovitada Costa Ricat nii loodushuvilistele, surfaritele ja muidu uute paikade avastajatele. Minge kindlasti, te ei kahetse!

Lisainfot leiab SIIT!

Estravel

mm

Kommentaarid