Avaleht Ole teadlik KAITSE OMA VARA! Rattavarguse vastu on võimalik ennast kaitsta
KAITSE OMA VARA! Rattavarguse vastu on võimalik ennast kaitsta
Ole teadlik
0

KAITSE OMA VARA! Rattavarguse vastu on võimalik ennast kaitsta

0

Rattavarguse vastu on võimalik ennast kaitstaAastas teatatakse politseile enam kui tuhandest jalgrattavargusest, varguste tegelik arv on aga kordades suurem. „Ohvriuuringud näitavad, et jalgratas on selline asi, mille vargusest enamik inimesi politseile avaldust ei kirjuta ning on alust arvata, et pigem jäetakse teavitamata odavamate ning väiksema väärtusega rataste vargustest,“ ütles justiitsministeeriumi projektijuht Rainer Rohtla. Samas saab Rohtla sõnul iga inimene ise päris palju ära teha, et ennast varguse vastu kaitsta. Ratas tuleks lukustada ka juhul, kui selle juurest lahkutakse vaid mõneks minutiks. Samuti, kui seda hoitakse lukustatud trepikojas, garaažis või keldris. Parim meetod on jalgratas lukustada kahe eri tüüpi lukuga läbi mõlema ratta ja raami.

„Poest jalgrattaluku ostmisel tasub nõu küsida müüjalt ja arvestada, et hinna poolest kallim lukk võib tõepoolest olla ka vargakindlam. Eelistada võiks lukke, mille lõhkumiskindlust on kontrollitud. Soovitame endale üles kirjutada ka rattaraami numbri, mis asub enamasti pedaalide lähistel raami maapealsel küljel,“ lisas Rohtla.

Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude teenistuse vanema Toomas Jervsoni sõnul varastatakse suurem osa jalgratastest trepikodadest ja keldritest. Rattavarguse ohvriks langedes tuleb sellest aga kindlasti politseid teavitada: „Politseile tasub edastada rattaraami number, fotod rattast ja võimaluse korral ostutšekk. Aeg-ajalt tasub külastada ka politsei veebikodu, kus asub leitud rataste register koos fotodega. Selline käitumine suurendab tõenäosust, et varastatud ratas taas õige omanikuni jõuab.“

„Lisaks enda kaitsmisele saame kaitsta ka teisi inimesi, ostes ratta kauplusest. Kasutatud ratta ostmisel tuleks veenduda, et see pole varastatud. Selle tõendiks on näiteks rattapass koos ostudokumentidega,“ selgitas Rohtla.

Eestis varastatakse iga aasta vähemalt miljoni euro eest jalgrattaid

Küllap olete märganud, et aastatega on tänavatele tekkinud väga palju rattureid. Neid muudkui lisandub – ja lõppu ei ole näha. On see kokkusattumus või mitte, aga majanduslanguse sügavaimast punktist alates on rattakultuur ja ratturite arv läinud tugevalt ülesmäge. Peamiselt on ratturite lisandumisele õla alla pannud kodanikualgatused, rattavõistluste korraldajad ning ka maanteeamet ja omavalitsused, kes on arendanud taristut.

Politsei registreeris 2012.–2014. aastal 3744 rattavargust ehk üle tuhande aastas. Ohvriuuringud annavad alust öelda, et tegelikult varastatakse rattaid palju rohkem, sest enamik velost ilmajäänuid ei kirjuta politseile avaldust (ilmselt ei peeta juhtunut piisavalt oluliseks või ratast piisavalt väärtuslikuks). Nagu iga statistikat tasub ka seda vaadata kontekstis: 10–15 aasta taguse ajaga võrreldes on rattavarguste arv Eestis märkimisväärselt vähenenud, kuid politseisse pöördunute arv tublisti suurenenud. Kokkuvõttes võib ohvriuuringute põhjal väita, et Eestis varastatakse ligi 10 000 ratast aastas. Sama palju rattaid varastatakse aasta jooksul ka Stockholmis.

Iga viies ratas on lukustamata

Linnas on rattavarguse risk märksa suurem kui maal. 51% kõikidest ratastest varastatakse Tallinnas, 8% Tartus, 5% Pärnus ja Narvas. Kõige vähem rattaid varastatakse Hiiu- ja Põlvamaal. Tallinnas tegutsevad vargad peamiselt Kesklinnas ja Põhja-Tallinnas. Linnas on tööpõld laiem ja kahtlemata ka mugavam nii professionaalsele vargale kui ka sellele, kelle otsus võõra rattaga minema sõita sünnib üpris juhuslikult, soodustavate olude tekkides. Seda tüüpi rattavargal ei pruugi selline tegu hommikul veel mõtteski olla, kuid lukustamata ratas lihtsalt ligipääsetavas kohas võib ahvatlema hakata. Politseistatistika näitab, et avalikus kohas varastatud ratastest iga viies on lukustamata – seega annab rattaomanike usaldus juhuvarastele võimalusi küll ja veel.

See kõik muidugi ei tähenda, et juhuvarguse riski alati realiseerub: ilmselt on enamik rattaomanikke oma ratta käin-korraks-ära-eesmärgil lukustamata jätnud ning pole seejuures rattast ilma jäänud. Tähtis on meeles pidada, et professionaalsete varaste kõrval on hulk inimesi, kes on valmis võõra ratta loata enda kasutusse võtma ainuüksi võimaluse avanemisel. Tegu on riskiga, mida saab ratast lukustades maandada.

Statistika kohaselt pannakse enam kui iga kolmas ehk 37% vargustest toime avalikus kohas, kõige sagedamini kaubanduskeskuste, kinode, õppeasutuste ja muude käidavate kohtade ümbruses. Kindlasti saavad ka nende hoonete omanikud, kuhu inimesed rattaga tulevad, varguste ennetamiseks palju ära teha. Turvaline jalgratta parkimise koht võiks mõne aasta pärast olla hea argument, miks eelistada üht kino või kauplust teisele.

Trepikotta jäetud ratas varastatakse varem või hiljem

Üle pooled (54%) rattavargused pannakse toime keldris, garaažis, kõrvalhoones või trepikojas ehk sellistes kohtades, kuhu ratas on pikemaks või lühemaks ajaks pargitud. Küllap eeldatakse sel juhul, et koht on turvaline.

Nagu arvata võib, on trepikoda nimetatutest kõige ebaturvalisem valik: kümnest rattast kolm varastatakse just trepikojast. Öösel, kui kortermajade tubades põleb heal juhul vaid öölamp, on trepikojad enamasti täies valguses. Seetõttu leiab rattavaras hõlpsalt trepikojad, kus ratas on saatuse hooleks jäetud. Välisuks ei ole enamasti takistus ning aega on piisavalt, sest enne hommikut rattavargust ei märgata. Liigse tähelepanuta avatakse ka kõige vastupidavam lukk. Suuremates kortermajades võib varas elada ka samas trepikojas või pääseda trepikotta sisse koos majaelanikega. Seetõttu tasub naabreid tunda ja ratast trepikotta lukustades mõelda, kas trepikoda pakub piisavat kaitset või on hoopis mugav koht vargale. Kui ratas on aga juba varastatud, siis tasub juhtunust kindlasti teavitada ka teisi majaelanikke.

Kõrvalhoone, kelder ja garaaž võivad samuti olla ebaturvalised. Omanikel on petlik arusaam, et kui ratas on lukustatud ukse taga, on ratas kaitstud. Sel põhjusel ei lukustata näiteks keldris seisvaid rattaid. Kui välisuks on lahti muugitud, on edaspidi ainus vaev varastamiseks sobilikud rattad välja valida. Märksa ohutum on ratast hoida korteris või majas. Eluruumidest varastatud rataste osakaal kõikidest rattavargustest oli tagasihoidlik, alla viie protsendi.

Tumedat värvi margiratas on kõige magusam saak

Varastatud rataste tipus troonivad kõik tuntud rattamargid, näiteks Classic, Merida, Scott, Trek. Küllap neid ka ostetakse kõige rohkem. Värvidest on eelistatud must, valge, sinine, hall ja punane. Varastatud rataste hinnad ulatuvad tuhandetesse eurodesse. Pole võimalik öelda, et on olemas ratas, mida keegi ei taha, või ratas, mis kindlasti ruttu varastatakse. Ennekõike on asi ikka selles, kui lihtne on vargal ratast kätte saada.

Politseile peaks igal juhul avalduse tegema

Levinud on müüt, nagu oleks rattavargusest politseile teatamine tülikas tegevus, millest pole ratta tagasisaamiseks kasu. Jah, teiste riikide näitel võib arvata, et vaid ligi 2% ratastest saadakse tagasi. Arvatavasti ei erine see arv ka Eestis. See on aga vaid osa tõest.

Mõni aeg tagasi avastati ühes pandimajas, et üks ja sama inimene on aja jooksul toonud müügiks 60 ratast. Seda on ka andunud rattaentusiasti kohta palju. Politsei avastas, et kõnealusel juhul oli vaid kahe ratta varguse kohta avaldus tehtud. See tähendab, et kaks ratast 60st leidsid omaniku, kuid 58 puhul polnud võimalik süüd tõendada ega ka ratast omanikuni toimetada. Teine juhus oli Tallinna lähistel, kus avastati rataste kokkuostja, kelle ratastest vaid mõne puhul oli võimalik tõendada, et need olid varastatud rattad. See tähendab, et kui leitakse korraga suur hulk rattaid, mille puhul pole vargus tõendatav, siis saab varas rattad tagasi ja ratta õigele omanikule jäävad ikka tühjad pihud. Kui kõik ohvrid annaks vargusest teada, oleks politseil palju rohkem infot varastega tegelemiseks.

Teine kaalukas argument on hilisem omanikustaatuse tõendamine. Kui ohver ei tee avaldust ja tunneb tänaval ratta ära, on tõenäoline, et ratas võib jääda uuele omanikule – kui ei suudeta tõendada, et uus omanik on vargusega seotud. Sel juhul on aga taas abi avaldusest ja sellega edastatud infost.

Ratas lukku!

Allikas: Kriminaalpoliitika.ee 

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid