Erivajadusega lapsed vajavad tugiisikuid
Erivajadustega laste tavakoolidesse ja -lasteaedadesse kaasamine on suurendanud vajadust tugiisikute järele, et õpikeskkonnas toimiks nii õppimine kui õpetamine. Paraku on tugiisikute olukord täna üsna ebakindel – töö on vastutusrikas, palk aga väike ja ametile ei ole kindlaid kvalifikatsiooninõudeid.
Keilas on lastele tugiisiku teenust pakutud juba kaheksa aastat. Võrreldes algusaegadega on tugiisikute arv mitmekordistunud ning täna pakuvad Keila 20 erivajadusega lapsele tuge 10 tugiisikut, kelle tegevus on koondatud sotsiaalkeskuse pädevusse. Keila Sotsiaalkeskuse juhataja Riina Sippoli sõnul toimib Keilas süsteem üsna hästi, kuid vajadused kasvavad kiiremini kui omavalitsuse võimalused.
Tugiisikud tunnevad puudust erialasest väljaõppest
Tugiisikute töö on emotsionaalselt raske, tegeleda tuleb tihti valusate teemade ja peresuhetega, mis ideaalis eeldaksid väga põhjalikku väljaõpet. Kuid koolitamine on kulukas ja ei garanteeri, et inimene peale väljaõpet ka sellele tööle jääb, sest palk on väike.
“Tugiisikutele seatakse üsna kõrgeid ootusi, kuid kindlaid kvalifikatsiooninõudeid pole täna veel kehtestatud ja igal omavalitsusel tuleb toimetada siin oma parema äranägemise ja võimaluste järgi. Oleme oma tugiisikutele loonud võimalused koolitusteks ja korraldame kohapeal ka töötubasid, kus ametikaaslased saavad omavahel kogemusi vahetada ja erinevatest olukordadest koos õppida,” rääkis Sippol. Kuid kõige rohkem tunnevadki tugiisikud ise puudust erialasest väljaõppest.
Selles töös on sotsiaalkeskuse juhataja sõnul üksteise toetamine üks olulisemaid tegevusi, sest motivatsioon sõltub rohkem edu saavutamisest kui palgast. “Raskete teemadega igapäevaselt kokku puutudes peab inimene tundma, et ta ei ole üksi, sest muidu põleb selles ametis kiirelt läbi. Palk ei ole siin suurimaks motivatsiooniks, sest paraku ei ole tugiisikute tasu väga kõrge. Kui on hea inimene, siis ta teeb seda tööd sellepärast, et see meeldib talle ja tunneb, et saab anda oma panuse ühe lapse elukäigus,” märkis Sippol. Keilas on siiski leitud võimalus ka tugiisikute töötasu tõstmiseks ning Sippoli kinnitusel kergitatigi tänavu kõige enam just tugiisikute palkasid.
Kui on hea inimene, siis ta teeb seda tööd sellepärast, et see meeldib talle ja tunneb, et saab anda oma panuse ühe lapse elukäigus.
Lapse tugisüsteem peab toimima jätkusuutliku tervikuna
Tugiisik on sageli just see, kes on lapse tugisüsteemi keskmes ja paljuski sõltub tema tegevusest selle toimimine – on ju tema päevast päeva lapsega kõige vahetumas kontaktis. “Seetõttu on oluline, et laps ja tugiisik omavahel kokku sobivad, vastasel juhul ei saavutata eeldatavat tulemust. Samuti peab hästi toimima koostöö erinevate osapoolte vahel: kaasatud on perekond, lasteasutuste spetsialistid ja vajadusel ka lastekaitse. Koostöös linna haridusosakonnaga olemegi seetõttu koondanud tugiisikud sotsiaalkeskuse alla, kus saame vajalike osapoolte koostööd ja suhtlust efektiivselt hallata. Samuti on meil nii võimalus vajadusel lapse tugiisikut vahetada või näiteks ühe tugiisiku haigestumisel leida kohe asendaja,” rääkis Riina Sippol.
Keilas on aastate jooksul süsteem üsna hästi tööle hakanud ja järjest enam rakendatakse ka põhimõtet, et lapse lasteaia lõpetamisel läheb tugiisik lapsega kaasa ka algkooli. “Selline võimalus annab lapsele stabiilsustunde, mis on oluline eeldus tulemuste saavutamises,” tõi Sippol välja.
Kuigi paljudes omavalitsustes on leitud võimalused tugiisikuteenuse pakkumiseks, on valdkond paraku ikka veel savijalgadel. Ideaalis võiks Sippoli hinnangul olla ka tugiisikutele kindlad kvalifikatsiooninõuded, riigi poolt korraldatud ja toetatud väljaõpe, mis annaks eeldused ka palga kaudu nende inimeste töömotivatsiooni tõsta. “Tugiisiku töö on väga raske töö ja peaksime seda rohkem väärtustama, sest paljuski sõltub nende inimeste tööst väikese inimese edasine käekäik!”
Paljuski sõltub tugiisikute tööst väikese inimese edasine käekäik.
Kui kooliõpetajatele on suvine aeg pigem puhkamise periood, siis tugiisikutel nö. koolivaheaega ei ole. “Suvel jätkub nende töö samade lastega, kelle kõrval nad kooli- või lasteaia-aasta jooksul on seisnud. Korraldame nendele lastele suvelaagreid, et töö oleks järjepidev ja sügisel uut õppeaastat alustades ei peaks otsast peale algama,” märkis Riina Sippol.
